MÕTLEMISE VIIMASED PÄEVAD

Jutuke. Karuse 2008





Ümberringi oli kõikjal. Ja seal oli tühjus. See mees jõudis kohale, kel oli istumine tühermaal. Muremeeletu hämmeldis oli tema näos. Ta oli otsinud ümberringi ja kõikjal. Üha pimedamaks läks, kuni ta oli kõndinud seda ringi, mis oli ümber. Otsimist alustas hoonetest, nendest esimestest. Üks hoone toodi alguses Euroopast. Nii võtsid teised tulla Aasiast, Aafrikast. Siis Ameerikast. Ja neid sai palju.


* * *


Habel läheb nüüd suppi sööma. Olgu sellega, kuidas on; ta mõtiskleb kuuldu üle. Õigemini ta mõtiskleb suhtumise üle. Kõik nagu on aga suhtumist ei ole. Ka sõnad Jumalast anti kui peab. Ta ei tahagi nagu suppi, ta tahab suhtumist. Sööb supi lõpuni ja vaatab Kristuse kuju söögilaua vastas, Kristuse pea on langetatud, alandlikkusest, kannatusest. Ka Habel on alandlik, tänab toidu eest ja langetab pea. Tal on vaja rääkida. Tal on vaja kellegi teisega rääkida, sest iseendaga on ta juba liiga palju rääkinud. Ja ta ei tea, kui kaugele ta on ise ennast rääkinud. Ta tahab seda teiste silmadest näha. Ta tahaks teada, kas ta on teistest maha jäänud või on ta teistest ette jooksnud. Ta jalutab palvelas, uurib pilte, toetab ennast pingile ja mõtiskleb. Üksik mammi istub paremalt kolmandas reas, paistab et ta loeb midagi. Ega ometi juturaamatut. Ei, selleks oleks siin liialt ebamugav. "Siin ei ole Jumalat," sähvab Habelit. Ta tõuseb, jalutab ja istub. Istub mammi kõrvale. See pole ka piibel, mida mammi justkui loeks. See pole ka lauluraamat. Need on kaaned, paljad kaaned on mammi lahti lükanud, et oleks põhjust istuda.
"Kas teil on kuskile minna. Vabandust, kas teil on kodu?" küsib mees.
"Kodu!?" ta paneb kaaned kokku: "Skaski".
"Siin on külm," ütleb Habel.
"Sinu ees saab külm kõndima, armas laps. Keda sa otsid, ilus mees?"
"Teid," sosistab mees kõrva, "otsisin küll õhku, pikka lainepikkust. Siin ei ole Jumalat ega jüngreid ega suhtumist. Miks teie siin olete. Kas teil pole kuskile minna?"
"Kas sul silmad ei seleta, et mul vaid paljad kaaned on! Muinasjutt on seest kadunud; ja ära sa mind vaata, mina olen sinu seljataga. Mina liigutan mind väljastpoolt. See mammi, sa nimetasid mind niiviisi, on kest siin, nagu need kaanedki."
"Mis ajast sina, iganes olija, neid kaasi hoiad?"
"Neli aastat pojake. Kui jälle Kristus tuleb maad mõõda, siis kest muutub tolmuks, kui tühi ämblikuvõrk langeb puudrina põrandale."
"Miks peab see nii olema, kallis mamma?" küsib Habel.
"See saal ei või tühi olla. Vahel tulevad siis lapsedki siia. Naeravad mu üle ja katsuvad. Justkui oleks elu." Mammi ei pööra kordagi pead mehe suunas, kuna ta on kest. Noogutab vaid aeg-ajalt üles-alla.
Piki vahekäiku tipib vudinal sammul, käsi ees, preili moodi naine. Ta hoiab kepi otsas riidest kausikest justkui palukest paluv käsi. Ta teeb nõksatava peatuse hetkeliselt Habeli kõrval ja läheb juba edasi. Habel sorib taskust mündi. Jookseb ja laseb mündi astjasse. Ta on nüüd käigu "välja" juures ja arutleb end minema astuma.
"Ma tulen sinuga," teatab mammi õhust.
"Ei noh, see on ehtne kõle," tuleb keelekuiva häälitsust, "nagu peab, et olla kõle." Maa on kohrutanud, tuul põhjast. Habel astub tuulevarju. Võtab peast mälestusi ja maitseb mõrudat ning magusat. Mõru aitab võrdsustada olevat, magus annab sooja.
"Sa poja ära külmeta, otsi ikka sooja," sosistab Mammi. „Tule, viin su teise ruumi.“
Habel läheb juhatust mõõda tuule vastu viiskümmend meetrit, kui ta peab tegema külgepidi sammu paremale. Teda puudutavad soe olemine ja teine mõtlemine. „Sa vaata, ja mustvalgest sai värviline,“ mõtleb mees. Kusagil suvesooja liivakünka otsas jalutleb, ehk võiks öelda hõljub neiu, kelle tervitavad lainepikkused läbistavad Habeli tundemaailma, ka füüsiliselt on seda tunda. Habel tõuseb ülesse, nii umbes mõne millimeetri võrra. Ta alustab astumist neiu suunas ja seda ehk kiirustades. Märkab ka teisi inimesi ümber ja kõikjal liikumas. Kõikjalt tuleb tervitusi. Ta vajub pehmelt pehmele liivale, sest tema minestas. Teda äratavad soojad silitused südamele, need on justnimelt südamele, mitte südame kohal. Habel näeb Mammit enda kohal talle otsa vaatamas. Mammil on seesama kuju, mis oli kirikumammil. See siin on aga elav, otsavaatavate silmadega.
„Sul on kaks päeva siin tutvuda, siis viin su tagasi,“ ütleb Mammi.
„Tagasi?! Miks tagasi.“
„Sul on seal veel käimata kirikuid. Kuid näe, sa jõuad ükskord siia tagasi.“
„Kas see on ...“
„Ei ole ja keha on ka sinu enda oma ja surelik, sa lihtsalt kolid siia üle, kui oled omad teod esimeses ruumis lõpetanud. Kord kahe kuu tagant saad siia sooja tulla.“
Habeli kõrvale ilmub esimene tervitajaneiu, kes ulatab mehele käe. Habel tõuseb püsti aga võib-olla ka õhku, igatahes tunneb ta ennast kergelt ja judinates.
„Habel, minu nimi on Esla. Kas sa tahad minuga tulla? Kui sa päriseks siia tuled, siis me jääme sinuga igaveseks kokku. See saab nii tulema väga varsti.“
Habel vaatab neiule silma ja jääb sinna sügavikku terve igaviku. Esla puhastab Habeli südame ümbert pigistavad rõngad ja korrastab hambad, õigemini tugevdab need igemetesse kindlamaks. Mees tunneb nüüd ka kederluu paistetust madalamaks minema. Ta katsub näpuga esihambaid ja silitab jalga paistetanud kohast.
„Tere jah, Esla, aitähh sulle. Kas sina juhatasid mind seal ka?“
„Jaa, Mammi saatis mind sinu juurde. Ta tahab su päriselt siia üle tuua, kuid sul on veel vaja seal olemist olla.“

Habel istub tühermaal. Ta katsub hambaid, silitab jalga. Võtab Esla mõttesse ja kahtleb. Tunneb südames puudutust ja see on kerge.
Vinge tuul on päevavalguses nähtav taskupaberite ja tolmu kiires sihipärases sööstus. Mees tõuseb nägemas onni. Läheb sinna. On voodi ja tekid. Kelle oma, mõtleb.
„Istu Habel,“ ütleb Mammi. Habel istub voodiservale. „Sa lõpetasid rattapesu. Miks sa ära tulid. Kas tahtsid midagi muud, miks sa tühermaale tulid?“
„Ma mäletan.“
„Jah.“
„Mäletan koosolemist. Kuhu see jäi? Mäletan jalakäimist, jalutamist. Nüüd on ainult rattad. Miks rattad! Pesen neid ja mul ei ole kellegagi jalutada, kes tahaks jalutada jalutamise mõttes. Kes võtaks ette ettevõtmise mõttes. Armastusega. Rattad on nüüd armastus. Ma pesin neid rattaid, et nad saaksid armastust mängida ja armatseda. Minul ei ole isegi mängu. Mängiks siis mängu armatsemiseks. Kus on armastus, et mängida mängu. Armastusega. Armastades mängida mängu. Südamest, ma mõtlen. Olla armastuses.“
„Sa pojake tulid seda tühermaalt otsima! Kirikust!“
Habel näeb kahte raamatut. Need on tal peas, kuuendas tśakras. Mammi on ära läinud. Mees kohendab aset, asetab pea padjale, ta loeb. Habel naerab ja naerab, midagi nii andekat pole tema tunne kogenud. Alles hommikul kella nelja ajal jääb ta magama.








*