SEITSE VÄRVI TAEVAS

Lühiromaan.              Karuse 2006









Pühendan selle

Sinule, kallis

Angelika



TARE


“Olen Hiiumaa mees ja ütlen otse: saarlastel on ainult üks asi parem ja need on naabrid. Aga Kadi raadio on neil küll hästi välja tulnud, justkui oleks hiidlaste tehtud.” Angelika, see venelanna, oli just lampi vilgutanud, seepärast keerab Taarald lained Kadi peale.
“Nii vilksti ta seekord märku andiski,” mõtleb Taarald. Varemalt poleks ta selle peale reageerinud.  Angelika ütles selge tähistaeva õues olevat ja palus mehel taevasse vaadata.
Taarald on paljalt, vaatab enne kardinate vahelt, tõmbab kardinad kähku tagasi kokku, sest õues on küll tõesti ilus, no külm, ja väga. Ta läheb ikkagi ukse peale õue, seal on alla kahekümne kraadi, on veebruar. Näeb seal tähte, mida Angelika vaatama kutsus. See täht on suur, millist muidu taevas ei ole. Täht kiirgab välja pikki, pulseerivaid pärlmutter sini-violetseid kiiri. Tähte rõhutades, tõmmatakse samal hetkel meteoriidiga sellele ka joon alla.
“Külm on,” astub kotta, mõtleb, teeb veelkord välisukse lahti: “Tervitus!”. Imelisi asju juhtub selle maatüki peal. Siitmaalt mõtsib ta nüüd veel tükk päevi taevas olnu tähendust. “Eks selgus tuleb siis, kui tähendus on kätte jõudnud!” mõtiskleb Taarald.
Nüüd sobiks öelda, et taat heidab eide kõrvale. Taarald kasutab sellist sõna üldse harva, saati veel oma naist nimetades. Ise on ta viiskümmend kaks, Anastassia veel noorukene kolmkümmend üks. Tuttavad alles pool aastat. Angelikaga kohtus ta enne seda kunagi tagasi  aprillis, kahekümnendal, ta märkis selle hiljem kalendrisse, et meelde jääks.
On hommik. Taarald tervitab köögis koera, paneb kohvi vett, vaatab koerale silma, käputab siis koera juurde ja nuhutab temaga tõtt. Nastik lõikab kalasülti taldrikule ja naerab.
“Toon puud ära,” mõtleb mees valjusti. Ja lähebki, läheb öösärgis läbi külma, pärast on pliidi juures mõnus; aeg-ajalt ta raputab ennast, ka niimoodi.
“Tead, Nastik, vaatasin praegu oma koduteed ja mul tuli meelde: viieaastaselt olin öelnud, et minust saab metsavaht. Kuskil viisteist aastat tagasi hakkasin mõtetes mõlgutama, mõnel hetkel ka rääkisin sellest, milline paik sobiks mulle elamiseks. Elasin ju aastaid ja aastaid mulle täiesti sobimatus keskkonnas. Ümberringi lage, liikumisvõimaluseta, suhtevaene. Igal aastal leidsin ennast uuesti ja uuesti ikka veel seal olema.”
“Sa unistasid metsast.”
“Ja veekogust.”
“Omaetteolemisest.”
“Kolhoosist vägistamata ümbrusest. See oleks vana talukoht, maja, mis vajaks remonti, et saaksin seda ise luua. Oleks metsa, raba ja lagendikke – vaatevälja. Omaette, kuid mitte pärapõrgus, kust pääseks liikuma nii ühes, kui teises suunas. Maatükil oleks törts metsa, mis kütet annab; hiie moodi metsa, kus võimsad puud taevani pürgivad; törts põllumaad, mis nii endale kui hobusele täidet annaks; oleks väikesed välud, kus mesipuud võiksid olla; kust ravimtaimi korjata. Kolm tähtsat elementi – mets, põld ja vesi – nendega võiks juba naturaalselt elada. Ka saunast unistasin. Ja sinust.”
“Armastusest.”
“Kui esimest korda siia tulin, tundsin selle koha kohe ära, isegi puud kasvavad samas paigas. Milline looduslik rikkus, liigirikkus, kõik on omal kohal: kolhoosist tõurastamata ümbrus. See on vana talukoht, maja, mis vajas remonti, sain seda ise luua. On metsa, raba ja lagendikke – vaatevälja. Omaette, kuid mitte pärapõrgus, kust pääseb liikuma nii ühes, kui teises suunas. Maatükil on törts metsa, mis kütet annab; hiie moodi metsa, kus võimsad puud taevani pürgivad; törts põllumaad, on väikesed välud, kus mesipuud asuvad, ümbrusest võib ravimtaimi korjata. Ka saun on olemas. Ja sina.”
“Tea, kas su pilt tekkis tulevasest tegelikkusest või tekkis tegelikkus sinu tugevast kujutlusvõimest, Taara,” mõtiskleb Anastassia.
“Olen seda küsinud. Ju meil ikka enne siia ilma tulekut mingi pilt ees oli. Oled sa ennast kunagi imikuks tagasi tunnetanud? See tuleb niisuguste lühisekundite kaupa. Aastatega oleks ehk kolm sekundit kogunenud. Nende lahtimõtisklemisteks on kulunud aastaid, aga need on teenäitajad. See tunne on mul pikki aegu läbi käinud, et enne imikuiga me leppisime kellegagi milleski kokku ja tulime kuuekesi. Kes või kus need teised praegu on, millist ringi nemad teevad? Arvan, et Eestimaal ikkagi. Kunagi saame jälle kokku.”
“Mäletan, et mäletan end kolmeaastaselt. Mäletan üht looduspilti silme ees ja mäletan lõhna,” meenutab Anastassia.
“Midagi konkreetset ehk vaevalt keegi mäletab, see on rohkem tunnetuslik mäletamine. Kujundlikult olen kaugemalgi käinud, ajas enne sündi.
Aastaid tagasi nägin nagu kolmanda silmaga: kunagises reklaamis, kui mäletad, palja imiku  taustal vee alla paistev päike oma laialilaotuvate kiirtega olnuks üks tuhandetest sellistest, kes koos heljusid, kiirtega ühendatult, ruumituses. Selle juurde kuulus kummaline vaikus, mitte vaikne, vaid hääletu vaikus. Olin seal keskel ja tundsin seal olemise tunnet. Arvangi need inimvaimud olevat, kes oma hetke ootavad Maa peale tulemiseks. Maa oma algses olemuses on niivõrd ilus, et siiatulek teeb ühe inimvaimu õnnelikuks ja siin saab ta areneda. Inimesed on küll Maa kaosesse ahnitsenud ja meie jaoks on siin koledust küll, et hoopis ära minna, kuid nemad tulevad, tulevad, et Maa peale armastust tagasi tuua. Selles nägemuses olime kõik omad ja üks. Sellise energia ja tundega sai siia ka tuldud. Enne Angelikat oli see kõik lahustunud, energia otsa saamas ja elu liikus, kui venivas tatis roomates. Seepärast otsisin meeleheitlikult väljapääsu, ühtki kaaslast, kes mäletab või taasmäletab elu algolemust või otsib teed sinna. Siis tuli Angelika, kes teadis ja kinnitas.
Vaimus olin ka üksi rahuldust leidnud, rännates pilvedetagustes peenstruktuurides, ja ometi vajasin, et neil mõttekonstruktsioonidel olnuks tagasipeegeldus teiselt inimvaimult, keda läbinult oleksid need astme  võrra kõrgemale tasandile jõudnud. Hing ihkas näha sära partneri silmades, kui temas on minu mõttevõnked resoneerunud. Siis tulid sina, Anastassia”
“Ma tulin,”vastab naine.
“Tulid nagu see kassipoeg kunagi. Kui ma siin veel alaliselt ei elanud, tõmblesin kahe maja vahet; nagu kits kahe heinakuhja vahel. Otsisin tööd siit ja välismaalt. Hing ihales siin olla aga mõistus oma loogikaga eeldas labast nälga jäämist. Kassi lugu oli niisugune. Lamasklesin reformvoodil, tookord veel selle peal, uksed pärani lahti suve ajal. Hallikirju kassipoeg, keda olin paar nädalat varem korra vilksamisi näinud ja hiljem teda hüüdnud ja otsinud, mõeldes, et kust siia kassipoeg?, astus kindlameelselt tuppa, vupsti minu rinnale. Olime näod vastakuti ja nii ta seal laiutas. Kassis oli midagi imelist, käitumine iseenesest, aga olek! Tundsin, et on oma. Teadsin, mis tal öelda on. Sõnum oli selge: “Ole nüüd siin ja ära enam ringi tõmble!” Kass kehastab vabadust, iseseisvust.”
“Kuhu see kass on jäänud?” pärib Nastik.
“Ära suri. Kummaliselt ja äkki. Ma ei uskunud teda, viisin ta teise majja ja ära suri, mõne kuu pärast. Ma ei saa seda kõike tagasi võtta. Nii valus on. Ta vaatas mulle armastava inimese rahuliku pilguga otsa!”
Anastassia sõitis autoga Pärnusse, kui keset metsa, selle kruusatee otsas auto mootor vakka jäi. Käivitas seda mõned korrad, istus lootusetult teepervele. Enesele teadvustamata tõusis siis püsti ja läks mööda kruusateed esimese majani. Siis nad kohtusid, see mees ja see naine.
Naine lähenes majale ja mehele, jäi talle pikalt otsa vaatama.
“Kas see oled sina?” küsis mees.
“Jah, see olen mina,” vastas naine.
Mees võttis naise käest ja viis õunapuu alla.
“Mmuul läks auto rikki,” ütles naine.
“See on hea, selle toome siis siia,” vastas mees.
Nüüd, pea pool aastat hiljem küsib Taarald: “Kas sa Nastik oled üldse vahepeal minu juurest ära käinud?”
“Tõin oma luule- ja taimeraamatud ära,” meenutab Anastassia.




METSAS


Taarald tõmbab nööriga susla käima ja sõidab sellega metsa. Suslaks nimetab ta omavalmistatud siidimootoriga aiatraktorit, millel on käru järgi. Sellega saab ka künda ja kultiveerida. Nime sai traktor vanal Virtsu raudteetammil sõites. Taarald kujutles, et umbes niimoodi võis omal ajal kuuekümnendatel ka päris susla  sõita.
Millalgi mõtles ta ka hobuse peale, ent ta ise linnalapsena sirgunud,  ei mõistnud hobusega kuidagi toime tulla; tõsi, silitada ta oleks ehk osanud. Nüüd on ta oma raudhobuga teel küttepuude järele. Lund on märtsi keskel veel juurdegi tulnud ja pool sula, rattad kaabivad, kui jälgi ees ei ole. Eelmisel aastal võttis torm suure haava maha, õieti küll poolküliti. Ta kartis, et see suureharuline puu ei tule nüüd esimese korraga alla ja ta peab hakkama seda alt jupitama. See haab tuli oma raskuse tõttu esimese raksuga vastu maad. Siinne mets on veidi tavatu. Võimsad tammed, kõrged kuused ja jämedad haavapuud, all on sarapikku, kaske ja saart. Kaks kummalist metsõunapuud kasvavad ka langi ääres heinamaa vastas. Õunapuud on oma oksad nii tihedalt ühele küljele ja längu valguse poole ajanud, et neid sobibki nimetada nõialuudadeks. “Tea, kas on siin kunagi olnud puisniit või midagi sarnast,” mõtleb Taarald, ”puisniidu jaoks liiga tihe aga küllap karjatatud siin on .”
Puu jämedust hinnates, otsustab ta kohe pliidi pikkused jupid lõigata. Haavapuu on lõõridele hea põletada, võtab tahma vähemaks. “Popula tremula”, meenub haava ladinakeelne nimetus. Veel meenub talle triploidne haab, mis pidavat kasvama poole kiiremini, kui harilik haab. Triploidsel haaval on kahe kromosoomi asemel kolm kromosoomi. Taarald jõuab oksteni, need ta tükeldab kahemeetristeks juppideks.
Saega puu üle käinud, võtab mees aega puupakul istumiseks. Mõtleb oma metsa peale. Mõtleb, et tegelikult see ei ole tema omandus. See mets, see maatükk on antud kasutamiseks – elamiseks looja poolt. Milleks või kuidas siis maamaks? Siia ilma ei ole mind toonud ei valitsus, ei parlament. Sündisin looja õnnistusest, enese tahtest ja ema armastusest. Looja tegi võimalikuks elada-areneda inimesel kooskõlas loodusega. Loodus ei küsi inimese käest elamise tasu. Kuidas saab inimene ise selle eest tasu küsida? Loodus ei ole inimese oma. Looduse - looja ees on kõik inimesed võrdsed. Raha on inimestevaheline suhe, mitte suhe loodusega. Kuidas saab üks inimene teiselt nõuda raha looduses elamise eest?
Taarald tõstab haavajuppe kärusse, neid ei mahu sinna palju. Vaja mitu ringi vedada. Mõnikord töö jookseb, inimesele istub see. Ta mäletab, kuidas sõna otseses mõttes töö võib vastu puigelda. Ta teab, kuidas töö võib edeneda suisa mõttejõul. Üks võsatükk, selle lõikamine, edenes pea pelgalt tema kohalolekust. Samas kõrvalolev niidutükk väänas meest ja mees väänas heina. Kord esiku katust tehes tegi mees eksperimendi: kas eterniidikillud istuvad ka märjukest pruukinult. Istusid. Ta on targemaks saanud, ei vääna enam tööd, kui see ei taha. Oma kangekaelsuses ta kontrollib kolmanda tõrkeni, siis on asi selge, et miski on valesti. Töös peaks olema loomist, mõnu. Inimene on loodud loomiseks. Rabe töö hävitab harmoonilist struktuuri. Universum paisub ja selleks vajab ta energiastruktuuride ülesehitust. Praegu toimetab mees naudinguga. Õhus on kevade hõngu. Ta laob haavapakud puukuuri ette. Jätab traktori seisma. Läheb tuppa kohvi jooma.
Anastassia kuulab meloodilist muusikat ja loeb raamatut, vaatab mehele otsa, osutab silmadega valmispandud kohvitassi suunas. Mees valab kuuma vee tassi, läheb otsib riiulilt Eesti kaardi, sätib end köögis tugitooli istuma. Koer lakub säärikutelt tilkunud sulalumevett. Peremees joob kohvi, otsides samas kaardilt  “valgeid laike”. “Manilaid!” teeb ta õnneliku avastuse.
Teisele ringile minnes murrab Taarald räästa küljest jääpurika. Hammustab selle peenamast otsast tükikese, ülejäänu libistab sõrmede vahelt lumme. Rasvatihaste häälitsusse on tulnud teine kõla. Pole veel see päris õige laul aga kõla on sinnapoole. “Lapsena sai neid sihvkadega püünisesse meelitatud,” vilksatab tal peas,”need olid “x” rõngad.” “x” –rõngastega märgistati tihaseid ja teisi väiksemaid värvulisi. Iga rõnga kohta peeti arvet. Numbri järele märgiti kaustikusse linnuliik, sugu, kellaaeg ja koht, kust lind püüti. Siit rändas tema mõte edasi luigepoegade rõngastamisele. Mõtles nüüd tagantjärele, kas nad ikkagi mitte rohkem halba ei teinud, kui teadusele kasu tõid. Üks kinnipüütud luigepoeg ei tahtnud peale rõngastamist enam oma teed minna, ujus hoopis inimesele järele. “Vermimine,” mõtleb mees linnupoegade emale järgnemise instinkti peale.
Teise korraga saab ta haava tüveosa ära veetud, jäid vaid latv ja oksad. Mees läheb ka nendele järgi.
“Varbla metsaga sain ka laksu,” turgatab mehel mõttesse. “Ma ei tohi raha eest metsa lõigata.” Seda taipas ta juba aastaid tagasi. Kõik katsed on karistusega lõppenud. “Ainult enda tarbeks,” on ta aru saanud. Raha pärast on ta ikka ja jälle läinud, ikka ja jälle on ta ka laksu saanud. Varblas raius ta meestega tellimustööd, kui viimasel tööpäeval ilmusid inspektorid teatega ebaseaduslikust raidest. Mehed olid lihtsad heausksed töötegijad. Taarald oli küsinud küll tööandjalt raieluba, kuid mis sest, mingi segadus oli seal tagaplaanil ikkagi. Trahvi nad ei pidanud maksma, see eest said tunda alandust. Eriti Taarald. Teistega vesteldi hiljem  telefonitsi. Taarald kutsuti ülekuulamisele inspektsiooni, kuigi kõik mehed töötasid võrdsetel alustel. Loomulikult jäid kõik töötasust ilma. Ometi said nad hoiatuse sellesse metsa minemast: kits hüppas “Moskvitśi” ette kohe pärast väljasõitu, kui kogu varustus, mehed ja kokkulepped olid olemas. Taarald üksi taipas seda, aga keera nüüd ots ümber ja katsu selgitada meestele, et sa pole mitte hulluks läinud vaid mõningaid elu aspekte tundma õppinud ja arvestad nendega.
Taarald sõidab suslaga varju alla, läheb tuppa, lösutab tugitooli, ohkab ja vaatab veelkord kaardi pealt Manilaidu.





KAHEKESI


On aprillikuine päev. Tuul on täna vaikseks jäänud, päike välja tulnud. Õhk on täis kevadet.
“Sa vaata, kallis Nastik, sa vaata õue ja mine nuusuta seda õhku. Täna läheme jalutama. Läheks Soojärvele. Lähme jalutame.  Pistan igaks petteks õnge ka tasku noh, et ei kahetseks, et kaasa ei võtnud.”
Järveni on viis kilomeetrit maad. See paarikene astub kevadises päikeses piki kruusast teed, mis kulgeb läbi metsa, väikeste heinamaade ja välude. See tee läheb läbi ehtsast eestiaegsest külast, mis on küll enamuses suvilateks müüdud aga säilitanud oma kunagise ilme. Siis tuleb kadakane karjamaa ja siis läheb madalamaks, kus rohkem võsa ja vett. Läbi lepistiku vingerdab jalgrada, mis viib järveni. Linnud on kohal ja Anastassiagi laulab nendega kaasa. Järve kallas on soine, siia on tehtud silla moodi ehitis, vana küll, kuid seisab. Nalja pärast läheb lõikab Taarald pajuteiba ja seob sellele õnge. Jah, ussikesi tal pole, söödaks võttis ta veidi leiba. Ehk on midagi ja kui pole, pole ka midagi.
Istuvad mõlemad laudisel. Üks purde otsas jalad üle ääre, teine seljaga toetamas vastu selga.
“Nastik!”
“Mh-h.”
“Millest sa mõtled?”
“Pajudest. Pajupoisist ja pajutüdrukust. Sellest, kuidas nad õitsevad.”
“Kas ma segan sind, kui omi mõtteid kõvasti räägin?”
“Räägi.”
“Tead, Nastik, Maa ei pruugi üldsegi nii vana olla, kui meile on õpetatud. Ühed ütlevad, et Jumal lõi maailma seitsme päevaga, teistele sobib evolutsiooni teooria miljardid aastad. Kuidas sina need asjad kokku paneksid? Kumb variant sulle rohkem meeldib?”
“Jumal lõi Maailma.”
“Miks Jumal lõi taimed ja loomad nende liikide järele niimoodi, et üks liik teisest miljoneid aastaid vanem on, ja seda kuue päevaga? Kas inimeste eksitamiseks? Et Darwinil tööd oleks? Kõik liigid oleksid võinud olla enam vähem ühe vanused, nii paari päevase kõikumisega. Evolutsioon näitab selgesti, et putukad enne olid, kui linnud. Ometi paigutas Jumal neid siia suvaliselt. Olen mõelnud niimoodi. Universum laieneb ajas ja ruumis mitte ainult lineaarselt, et 1-le järgneb 2 ja 3. Ka number  4-s arenevad iseseisvalt numbrid 1,2,3 jne. Osa number 2-s arenevast muutub 3-ks, kuid samal ajal jätkub  2-e areng edasi. Number 3-s võib olla areng juba 100 juures nagu number 100-s endasgi mingis staadiumis ja samal ajal muutub see 3,  4-ks ja nii edasi. Selline areng toimus energiatega juba enne Maailma loomist. Seega evolutsioon on teispoolsuses kestnud kogu aeg. Maailm on selliste energiate projektsioon. Maailma loomiseks oli vaja need – juba arenenud energiad muuta mateeriaks – tihendatud, kokkusurutud energiaks. Seega olemasoleva maailma loomiseks poleks vaja olnud kulutada miljardeid aastaid, vaid selle sai Jumal kokku panna kui mänguklotsid tõepoolest 6 päevaga, võib-olla 10-20 tuhat aastat tagasi. Areng on energiate ühinemine. Inimene on hetkel loomingu tipp Maa peal. Inimeses on olemas kõik looduses eksisteerivad energiad, näiteks ämbliku, kaelkirjaku, paakspuu ja teiste energiad. Kõik need energiad on ka nähtamatuses olemas ning arenevad sõltumatult omasoodu. Vastavalt olukorrale võivad need energiad projitseeruda Maa peal nähtavate energiatena. Vastavalt inimese mõtetele energiad kas muutuvad või materialiseeruvad. Jumal suhtleb inimestega energiate kaudu.”
“Nii, et enne kui Maa loodi, olid juba kõik põhimõtteliselt olemas?”
“Jah, aga veel enne seda kõike, polnud “sõnagi”, tähendab energiaid, täielik tühjus. Jumal lõi mittemillestki midagi. Ta pani selle mittemidagi võnkuma, liitis võnked kokku ja nii hakkas midagi tekkima. Mõnes mõttes oleme meie sinuga siiski ainult butafooria, kuid mõtteliselt oleme olemas ja niiöelda töötame.”
“Aga mina loen sulle nüüd ühe luuletuse!”
“Pajupoisist ja pajutüdrukust?” arvab Taarald.
“Ma enne ütlesin sulle ette. Jah, pealkiri on  “Kaks paju.”:

Pajupoiss ja pajutüdruk
Seisid kõrvuti;
Vahetasid õietolmu,
Suudlesid või nii…

Pajupoiss ja pajutüdruk,
On teil parem ka,
Et te pole nagu männid,
Vaid kui kadakad.

Et teil pole kõik te õied
Ühesainsas puus,
Vaid et siiski kahekesi
Seisate suu suus?

“Praegu mõtlesid välja?” küsib Taarald.
“Praegu mõtlesin välja,” vastab Anastassia.
Üks pisikene särjepoeg tuleb nööri otsa. Mees vaatab seda ja lausub: “Näe, särjekilu. Meil pole veel kassi ka mitte, ma lasen ta tagasi.”
“Tee seda.”
Mees laseb särjekilu vette ja hakkab kõnelema: “Mul tuleb seoses selle õietolmu, viljastamise ja pojaga üks kunagine pilt meelde. Nägin vaimusilmas sellist pilti: olin Maa kohal taevas. Valgustatud sinitaevas, ja siis ümmargune Maa. Keset kosmost. Teispoolsuses me näeme seda pilti niiöelda iga päev. Sellisena, kui oleksin olnudki vaimuna teispoolsuses, ma seda nägingi, mitte kui inimene “Apollo” pardalt. Me elame sealpoolsuses hierarhilistes piirkondades, vastavalt vaimu arengutasemele. Maa on meie jaoks nii ligitõmbav, kaunis, et igatseme võimalust uuesti sündida, et inimesena areneda. Me käime all vaatamas omale elamise kohta valmis. Käime oma tulevaste vanemate juures, keda ise välja valime. Näeme oma tulevasi vanemaid terviklikult, kogu olemuses. Ootame õiget aega, ja kui nemad ei taipa kokku minna, siis aitame kaasa. Siis, kui munarakk on viljastunud, läheme vaimuna sinna sisse. Sellest hetkest oleme inimesed. Sinnamaani võime voodiserval heljuda nädalaid ja oodata, millal nad ometi teineteist kallistavad. Vot sellist pilti nägin ma. Selle juurde tundsin tunnet, mis meid vaimuna Maa peale tõmbab. Meie siin mõtleme, et misasja nad siia otsivad, teeme aborte, sõdasid ja perverssusi. Nad tulevad armastusest, et seda inimõudust tagasi armastada.”
“Võib-olla ootab keegi meiegi juures!” unistab naine.
“Tere tulemast talle, mina ootan teda ka. Sina pole veel viljastunud olnud. Ega minagi,” naljatleb mees, “viljastanud olen küll ja ma tean täpselt millal ta tuli, tundsin seda.”
“Lähme nüüd koju, mul on kõht koledasti tühi, nüüd lähen söön kasvõi kasepungi!”




KODUST VÄLJAS


Taarald koostab matkavarustuse nimekirja: jalgratas,  tikud, taskulamp, paela, soola…
“Aga, kuhu me üldse läheme?” Küsib Anastassia.
“Manilaiule, ma pole sulle öelnudki veel?”
Anastassia nõelub padjapüüri, kiikab siis nimekirja paberil. “Miks sa jalgratas kirjutad? Kas on siis võimalik jalgrattamatkale ilma jalgrattata minna?” imestab naine.
“On küll. Hibiinidele minnes Koola poolsaarel oli mul tohutu varustus, peale seljakoti veel kelk moonaga. Kõik oli pakitud, ootasin vaid hommikut, et bussiga jaama sõita. Kui aeg käes, võtsin varustuse ja läksin. Bussipeatuses küsis keegi omadest, et kus su suusad on? Me läksime suusamatkale! Nüüd loeme hommikul esimene asi – jalgratas, olemas. Pole ohtu, et võiks jalgrattamatkale minna ilma jalgrattata!”
“Kas sa koera panid nimekirja, kes meid öösel valvab, kui hunt tuleb?”
“Koera viin naabrimehe juurde selleks ajaks, leppisin juba kokku,” täpsustab Taara.
Matka esimese päeva hommik. Varustus on eelmisel päeval ilusasti kõik kokku pakitud, kaks korda ülegi kontrollitud. Ikkagi võtab Taarald zestiga nimekirja välja: “Punkt üks – jalgratas…”. Nagu lennukiõpperaamat kuskilt filmist – punkt üks – astuda lennukisse.
“Teele, jah teele nüüd, pikk on tee, pikk on tee…” ümiseb ta kruusateele keerates. Nad võtavad koosi Paatsalusse. Taarald pildistab Anastassiat Illuste mõisa taustal. Edasi sõidavad mere äärde. “Rõõmu ja naeru, sa täna kõikjal näed, õnne veel juurde, toob iga järgnev päev…” ümiseb mees jälle poolvaljusti. “Vaata, Nastik, see seal on Assalaid. Tema kõrval on Kuradisäär, see on kaks kilomeetrit pikk ja viis-kuus meetrit lai kiviklibu kuhjatis, seal ei kasva midagi.”
“Kust sa tead, et seal midagi ei kasva?” küsib Nastik.
“Kui mandril enam edasi-tagasi jalutamiseks ruumi ei jätkunud võtsin sealt lisa. Ikka kaks kilomeetrit edasi ja ikka kaks kilomeetrit tagasi. Vaata, kas sa näed seal kaugel rannas seda üksikut puud, seal murdsin ligi nelikümmend aastat tagasi käeluu, näed see praegugi käel näha. Siis kutsuti merelt üks kalapüüdja randa, kellel ainukesena oli auto ja ta viis mind oma “maantemuhuga” Pärnu haiglasse. Ma kartsin, et mind saadetakse üldse ära siit koju. Olin siin õnnelik. Muide siit ajast edasi avastasin sellised nakkushaigused nagu bürokraatia, demagoogia, tühja tünni peeretamine. Siit edasi oli elu minu jaoks śokk. Siiani olin lävinud võrratute, inimlike inimestega.”
Nad võtavad üksmeelselt riided seljast ja lähevad merevette lesima. Taarald tõmbab nagu väike laps peopesaga veepinda, tekitades niimoodi lehviku. Ta leiab merepõhja muda alt savi, kougib selle välja, hõõrub savikamakaga piki oma käsivarsi, kõhtu ja kaela. Juba otsib ta vaba pinda Anastassia kehalt ja määrib ka selle sisse. “Nüüd laseme sellel ära kuivada, nii tõmbab savi naha poorid puhtaks.” Anastassia võtab näpuga käe pealt savi ja kaunistab sellega Taaraldi nägu. Savised inimesed kuivavad päikese käes, hõõruvad teineteist puhtaks, loputavad ja ronivad kaldale.
“Kõht on tühi, hakkame nüüd sööma,” ütleb Anastassia.
“Kas teen sprotid või lihakonservi lahti? Mul tuleb meelde, et nende samade laidude peale võtsime alati lõunaks ikka seda ühte ja sama “Kilu tomatis” kaasa ja iga kord, kui selle avasid vaatas sealt ühe tomatis kilu silm sulle üllatunult näkku. “Räim tomatis” konserviga seda ei juhtunud, sest räimedel olid pead maha võetud. Aga kumma siis teen?” küsib Taar.
“Mina sööksin praegu kasvõi härg tomatis, peaasi, et seal silma sees ei oleks!”
“Avaja! Ühe asja jätsime ikka maha, aga muidu poleks asi ka täiuslik,” möönab Taarald. Ta võtab pussnoa ja avab sellega konservi. Inimesed söövad ning pakivad asjad ratastele. Edasi läheb tee üle Paadrema jõe, seal nad teevad peatuse. Vaatavad silla pealt all ujuvaid lepamaime.
“Õhtuks tahaks Varblast törts maad edasi jõuda, et mere ääres ööbida. Kuidas su jalad on?” uurib mees naise käest.
“Kui kaugel see Varbla on, praegu olen küll vormis. Ega esimese päevaga või üle ka pingutada!”
Teelt männimetsani ulatuval seljakul punetavad maasikad. Rattad pannakse vastakuti teineteist toetama. Süüakse marju.
“Oled Trakais käinud?”
“Jah, õega sõitsime sealt läbi, kui Vilniusesse läksime,” vastab Anastassia.
“Sattusime tagasiteel seigeldes vendadega sinna, kui veel ühte venda Tśernjahhovskis vaatamas käisime. Augustikuu oli, viljalõikuse aeg. Ööbisime viljapõllul põhukuhjas, selles mille kombain välja sülitab. Hommikul ärkasime mürina peale üles. Pistsin pea põhuhunnikust välja ja mis ma näen. Tead see haaratsitega traktor korjas neid põhupalle kokku ja meie põhkupugemise koht oleks ülejärgmine suutäis olnud.”
“Ohh!”
“Olin kuskil kümneaastane. Teised vennad sõitsid lennukiga. Tahtsin nii väga kaasa minna aga kuna lennukipileteid enam polnud, siis läksin õhtul bussijaama ja ostsin sealt Kaliningradi pileti, kartsin, et äkki ei müüda. Siiamaani on pileti hind meeles: kümme rubla ja üks kopikas, naljakas. Öö läbi sõitsin läbi Läti ja Leedu. Lennujaam asus Kaliningradist nelikümmend kilomeetrit eemal. Otsisin selle üles ja olin vendadel seal vastas, kui nad saabusid. Küll nad olid üllatunud, kui mind nägid.”
“Kuipalju sul neid vendasid on ka?”
“Üks veel peale nende.”
Sõidavad edasi. Läbi Varbla ja veel mõni tund. Paar jõuab männimetsalisse randa. Platsi otsimine võtab veidi aega, kuid telk saab püsti ja nad võtavad ette täna veelkord vette minna. Õhtul üritab Taarald lantigi loopida, tulemusteta. Teevad lõkke, millel täna kala ei küpsetata, vorsti küll. Läheb pimedaks ja see mees ja see naine poevad telki tekkide alla.
“Täna ma jutustan sellise loo…” lauleldab Taarald. Ja jätkab: “Räägin Nastik sulle oma esimesest töökohast.
Mul käis küll kahtlusejõnks läbi, kui valisin suunamisnimekirjast ühe läänepoolsema kolhoosi. Eirasin seda, kuna ei tahtnud ka ei Ida-Eestisse ega Tallinna külje alla ja muid mõistlikke kohti ei tundunud olevat. Tegelikult oleksin tahtnud muidugi kõigepealt mõnda riigimetsamajandisse minna aga sobivat polnud. Mul polnud aimugi, milline õhk ühes kolhoosis võib olla. Mina läksin muidugi oma tööd tegema,” alustas Taarald.
Oli hiline Breznevi keskaeg. Ta oli sügiseni kroonust pikendust saanud ja saabunud kolhoosi nimega “Ühistee”. Selgus, et tema mõttelaadis oli puudujääk, mida ta nüüd siia teada saama tuli. Taarald oli siiani arvanud, et põhiosa inimesi, no eestlased ikka (palju siis meid!), olgu ta linnas või maal, metsamees või kolhoosnik, on oma põhiolemuselt ja mõttelaadilt enam-vähem sarnased.
Ta oli saanud esialgu kontoris ühe abiruumi elamiseks ja viisaka kabineti koos veel kahe spetsialistiga. Sõnaga, ta asus tööle. Tutvus metsade ja paberitega. Avastanud, et ega mingit muud metsandust seal polegi, kui vaid üks ukrainlasest puuraidur, kes mõnikord oma “Druzbale” ka hääled sisse sai. Taara, noor mees, kes tahtis midagi ära teha, õpitut rakendada, ennast teostada, asus temale omasel moel asju korrastama. Alustas paberitest ja plaanidest. Esialgu, paistis, sobis see nii noormehele kui esimehele, kumbki aimamata teise arusaamu kogu asjast. Eriti meeldis talle õhtuti üksinda kabinetis plaane seada. Aeg-ajalt käidi juba siis sõbrameheliku naeratusega palumas teda nii üht, kui teist töövälist asja toimetamas käia, mida ta ka loomulikult tegi. Vahe oli selles: üks mõtles igavlevale noormehele kompamisi vajalikku rakendust leida (metsamees! mets kasvab ise!), teine mõtles tohutule tööpõllule, kus saaks midagi ära teha… Pahaks läks asi siis, kui noor spetsialist laua äärest üles tõusis ja omi plaane elustama hakkas. Selgus, et metsnikul, kellel tööpiirkond on laiali üle kolhoosi, polegi ettenähtud masinat, millega seda hallata. Noor spetsialist oleks võinud ju olla ometi nii taibukas ja lasta metsal tõesti ise kasvada. Samal ajal tegelda kõige muuga ja kannuseid teenida, kontoris kohvi juua, klatsida ja esimehele koosolekul kätt tõsta. Taara polnud seda tüüpi mees. Nii ta esimehe jutul käis.
“Mul on töö tegemiseks transporti vaja,” ütles Taarald.
“Miks sulle eraldi transport, tead kui raske on tänapäeval osasid saada ja kütusel on limiit. Kui on vaja palki raiuda, küll me organiseerime sulle transpordi, kulla noormees!” ütles esimees.
Taaral hakkas peas keerlema, vaatas igaks juhuks aknast välja, fikseerides kuskohas ta õieti on. “Ega`s metsamajandus ainult raietöö pole ja sedagi on vaja ette valmistada.” Siin sai ta esimest korda kokku demagoogiaga. Ta vaatas esimeest, kuju on inimese oma, aga.
“Vaata, kallis noormees, meil on kultuurimaja ehitus pooleli, seal oleks praegu kibedasti töökasi vaja. Kultuurimaja on väga tähtis koht tänapäeval, inimesed vajavad kultuuri. Sa oled sellega ju nõus?”
Taar väljus kabinetist omal algatusel. See ruum sõi tema energiat. Tema bioväli sai augustatud. Taarald istus oma töölaua taha, võttis välja metsakorralduskava, kust vaatasid vastu kõik tegemata tegemised. Kõik see vajas organiseerimist, paberitööd ja kooskõlastusi, tööjõudu, tehnikat ja muid vahendeid, mõõdistamist, kaardistamist, ettemärkimist, planeeringuid, mõttetööd ja loomingulist lähenemistki. Kui tema põhitegevuseks kujuneb transpordi kerjamine ja teistest sõltumine vastavalt oskusele meeldida ja pugeda siis eelneva kavandamine on mõttetu.
“Kolhoos on kolhoos,” mõtles Taara,”metsandusharidusega pole siin midagi teha. Olen vales kohas.”
Järgmisel päeval ilmus esimees laia lahke naeratusega spetsialistide kabinetti: “Ma lähen linna, sõidan ühest langist mööda, kust me hakkame palki tegema. Tule kaasa, näitan sulle koha kätte, kus sa saad platsi ette valmistada.”
“Eks tule siis niimoodi teha nagu ülemus tahab. Aga see ei sobi, mulle sobib mõtestatud töö, millesse saab loominguliselt läheneda. Nüri käsutäitmine on oma vaimu hävitamine,” arutles Taarald.
Millalgi sai ta oma käsutusse mootorratta “Voshod”, et töid vastu võtmas käia. Töökäskude vormistamisel kasutas ta tööhinnete tabeleid maksimaalselt ära, mis olid ettenähtud raietöödele, peaaegu igale liigutusele eraldi. “Miks sa meestele niipalju palka maksad?” küsis esimees, “Enne sind said nad vaevalt kolmandiku ja olid ka rahul. Kas sa arvad, et meil pole raha mujale panna? Niikuinii lasevad kõrist alla!”
Kroonu seiklustest naasnuna võttis Taarald naise. Aasta pärast oli oodata lapse sündi.
“Anastassia, ma tean täpselt, millal lapse vaim tuli. Ma tundsin seda ja teadvustasin endale tookord, see on mul hästi meeles,” teeb ta vahemärkuse.
“Seda sa juba rääkisid. Kas sa tervitasid teda?”
“Seda ma ei teadnud teha, nüüd küll.”
Kolhoosis muutus olemine nii vastumeelseks, et ta otsis uut kohta – päris metsandusalast tegevust. Kuna ta oli kooli ajal metskonnas praktikal käinud, teadis ta metsameeste hoopis teistsugust olemust. Suhted muutusid teravaks, “nugadeni” välja. Taara ei lasknud ennast vaimus väänata, kuigi esimees võttis kasutusele oma parteilised oskused ja sidemed. Naine ootas last ja tulevik oli tume. Ta käis metsamajandis tööd otsimas ja seal seda talle põhimõtteliselt lubati. Kohas ja eluasemes jõuti kokku leppida. Andis esimehele avalduse, mispeale esimees lubanud teda võimalikult kaua kinni hoida ja teha elu nii raskeks, kui võimalik. Kõrgem seltskond käib kõik ühes saunas. Esimees esitas kõikvõimalikke süüdistusi kadunud asjades. Teistkorda metsamajandisse jõudnult teda nii lahkelt enam ei oodatud: korterit ikkagi pole, see läks kasutusse jne. Selge, et ülemused omavahel olid vestelnud. Et naine last ootas, oli vaja lahendus kiiresti leida. Õnneks jõuti pika läbirääkimiste tulemusena metsniku kohani maakonna tagumises nurgas, kus uut meest lihtne leida polnud.
“Maakonnas oli mul märk küljes ning “tsunftist” välja arvatud. Siiski see uus koht mulle enam-vähem sobis,” lõpetab Taarald selle etapi meenutused. 
Uni kipub nende kahe silmadesse.

Taarald on kell kuus hommikul üleval. Ronib telgist välja, ja ringutab. Korjab eilsed tukid lõkkeasemel kokku, teeb tule ülesse. Paneb vee tulele ja läheb nägu pesema. Taarald on juba kohvijoomisega poole peale jõudnud, kui Anastassia pea telgiuste vahelt välja pistab.
“Hommik!” ütleb Taar.
“Ilus hommik täna,” vastab Anastassia. “Mis meil täna plaanis on?” Ronib telgist välja. “Oi, mu jalad! On nii kanged.”
“Täna sõidame jalgratastega.”
“Jälle! Eile alles sõitsime, kas kuidagi teisiti ei saa?”
“Saab küll. Vaata see rannik läheb täpselt sinnapoole, kus meie siht on. Nii et ujudes on täiesti mõeldav.”
“Vala mulle palun kohvi. Lähen pissile.”
Piki randa longib retriiveri moodi koer. Tuleb nuhutab lõkke poole. Anastassia kutsub koera, viskab tema poole suitsukanakoiva kondi. Kahtlevalt, kuid ta tuleb siiski ettevaatlikult palukese juurde. Haarab selle hammastesse ja läheb veidi eemale järama. Varsti on ta tagasi. Koer tiirutab laagri ümber niikaua, kuni inimesed on varustuse kokku pakkinud ja jalgratasega lahkuvad. Ta jookseb veel mõnda aega neile järele, siis keerab kõrvalteele.
“Mis sa ütlesid,” küsib Taar tagasi vaatamata.
“Mida?” karjub Nastik tagant.
“Mis sa ütlesid,” küsib Taara uuesti ja vaatab tahapoole.
“Ma ei öelnud midagi, sina ütlesid.”
“Aa, siis ma kuulsin midagi muud.”
Jalgratturid jõuavad Matsiranna teeotsa. Peavad veidi aega arutelu. Otsustanud, et Matsiranda tasub ikka minna küll, keeravad suuna sinna.
“Mu lengstang loksub.” Ütleb Nastik. Mees ei tee kuulmagi.
“Taarald,” poolkarjub nüüd Anastassia. Mees vaatab igaks juhuks tagasi, kas ta kuulis õieti. “Mul lengstang loksub!” Mees saab aru ja peatub. Ta otsib välja rattavõtmed. Anastassia otsib välja veepudeli ja pakub kaaslasele. See võtab tubli sõõmu ning jätkab mutri pingutamist. Taarald kontrollib üle ka kõik neli rattakummi, katsub ketti ja pedaale. Võib edasi sõita. Urgitseb enne koti küljetaskust peotäie lutsukomme ja ulatab need naisele.
Matkajad jõuavad Matsiranda. Nii palav ja higine on, et esimesena jookstakse merevette end jahutama. Taarald lööb vee all varba vastu kivi, tee sest esiti väljagi. Näeb punast vett hajumas, tõstab siis varba veest välja ja leiab selle veritsevat. Olgu peale, arvab ta, tupsutab hiljem piiritusega. Pärast võileibu lebatakse lihtsalt rannal, ehk tukastavadki. Ärgates laseb Taarald käest liivateri pärlitena Anastassia rindade vahele, mispeale see üles ehmatab, et mõni putukas või midagi.
“Ei või  olla, selgest taevast sajab vihma!” üllatub Nastik.
“Võib küll, kähku kolid kokku ja bussipeatusse, äikesepilv on tulemas.” Aga nad ei jõua enne valangut varju alla. Padumärjad, vahetavad varju alla jõudnult  riideid.
“Liiguta, liiguta. Vehi jalgadega näe niimoodi. Kui vähegi järgi jääb hakkame kohe sõitma,” muretseb mees. “Kooli ajal Lõuna-Eestis suusamatkal olles puhkasime ka bussipeatuses jalgu ja üks buss pidas selleks kinni, et meile öelda: Teid ma niikuini peale ei võta, sest teil on suusad. Tuli pähe, kui praegu mõni buss siin kinni peaks ja ütleks, et teil on jalgrattad ja ta peale niikuinii ei võtaks. Aga olgu, jääb vist vähemaks, hakkame liikuma või.”
Vaiste, Tõstamaa. Siin peatuvad nad kohalikus kõrtsis, et juua kuuma kohvi.
“Süüa tahaks,” teeb Nastik ettepaneku. “Mina võtan kotletid.”
“Mina söön kala, kas seal on?”
Kohvikust jalutavad nad parki, uurivad mõisahoonet. Poest ostavad veel toidumoona ja jäätised ning huvituvad, mida riidekaupmehed platsil autodest müüvad. Anastassia ostab endale päikeseprillid. Tõstamaalt veidi edasi keeratakse metsateele. Siin veekogu pole, tuleb leppida sellega, mis on.
“Sööma täna enam ei pea,” märgib Nastik.
“Kalale ei pea ka minema, kala on täna nähtud!”
“Riided tuleb ära kuivatada.”
“Kord oli nii kuiv, kui Vilsandile läksime, et olime surmani väsinud ja merd ei paistnud kusagilt ikka veel. Käisime siis teeäärsest majast küsimas, kui kaugel see Vilsandi on, millal meri paistma hakkab. Meile öeldi, et oletegi Vilsandi kaitseala keskuses. Ainult ühest väikesest kraavist astusime üle.”
“Püha müristus!” hüüatab Anastassia, “kuhu ma rahakoti panin:” Ta otsib läbi kõik riide ja koti taskud. Pole rahakotti. Teeb seljakoti tühjaks, sobrab üksipulgi aga ei midagi. Taarald tuleb ka tuhlama, katsub esiti Anastassia enda läbi, vaatab jalgratast, siis küsib: “Kus sa kõigepealt peatusid, kui siia jõudsime?”
“Selle puu all, näe seal.” Taara läheb sinna, ajab jalgadega rohtu laiali. Teeb järjest suuremaid ringe.
“Käes!” hüüab.
“Kus ta sinna sai,” mõtleb veidi, “ma tõmbasin kõigepealt rätiku välja, ju siis koos sellega tuli ka rahakott, Jumal tänatud,” rahuneb Nastik.
Lõke on ülesse tehtud, riided kuivamas. Anastassia istub Taaraldile sülle ja paneb pea tema õlale. Kuulavad, kuidas lõke praksub ja linnud enam ei laula. Aeg telki minna.
“Täna ma jutustan sellise loo…” alustab teki all Taarald.
“Ligi pool aastat sõitsin Läänemerel. Võtsin ette ja käisin kursustel. Poolteist kuud, mitte iga päev. Paar korda nädalas olid tunnid vana “Georg Otsa” peal. Laenasin raha ja tegin kursused edukalt läbi. Mul tutvusi polnud, seepärast otsisin tükk aega firmat, kelle laeva peale minna. Üks väike Eesti firma kutsus mind välja ning testis ja noomis ette. Kunagine laevakapten – naine, küsitles. Kokka olla vaja. Roomassaares ronisin laeva.
Suhteliselt väike kaubalaev “Jaadi” oli mõeldud Läänemerel sõitmiseks. Seitse meeskonnaliiget, nende hulgas mõned venelased. Põhiliselt sõitis see “kuunar” Rootsi ja Läti vahet. Vedas kõiksugu kuivlasti, graniiti Rootsist ja laudu Rootsi. Minu asi oli olla madrus-kokk.”
“Tean üht kauget sugulast, kes töötas kokana laeval, tema sõitis vist Atlandil,” tähendab Anastassia monoloogi vahele.
“Nagu sa tead, mulle meri ja meresõit meeldivad. Tore, kena ja huvitav, kui inimlik tobedus välja arvata. Tookord ei teadnud veel, miks satun imelikesse kooslustesse, see tähendab inimeste keskele, kelledega ma üldse kohe ei sobi. Need on minu elu õppetükid. Kursustel õpetas meid väga sümpaatne ja arukas mees, kellega tekkis kohe kontakt ja ühtegi ärapööranud meest seal ei näinud. Vastupidi, nad paistsid  elunäinud ja mõtlejad mehed olema. Aga noh, üks asi on olla maa peal, kus on ruumi omaette olla ja teine asi on olla kitsastes oludes mitmekesi koos. Kala hakkab mädanema peast, nii on see ka kollektiivis. Kui ise poleks näinud, ei usuks, et laevakapten võib olla nii sassis. Ruttan siinkohal ette: oli olukord, kus laeva juhtis, manööverdas ja kamandas laeva kokk.”
“Sina siis?”
“Põhjus oli arvatavasti, mitte arvatavasti vaid päris kindlasti selles, et kapten polnud viis aastat jalga maa peale tõstnud. Ehk paar korda jõulude ajal, nii ma kuulsin. Mitte sellepärast, et tal võimalust poleks olnud, vastupidi, laev oli tema kodu, kindlus ja elukaaslane. Inimene oma eraldatuses ei julge enam rahva sekka minna. Sadamates ei käinud ta kunagi laeva pealt maas. Asi läks hulluks siis, kui ta arvas, et on parem, kui keegi teinegi laevalt maal ei käiks. Nii ta siis läks ennemini laevaga avamerele triivima, kui et laskis meestel maal ja lõbumajades käia. Kuigi aega tuli oodata teinekord mitmeid päevi. Kapten ise tinistas tasakesi kajuti nurgas, ka teised pidid temaga koos asja ees- teist taga kaasa loksuma. See oli Liepaja sadamas, kui  täiesti uskumatu lugu juhtus. Masinist jäi tänu kapteni hirmudele lõbusate naiste nautimisest ilma. Järgmine päev oli kapteni nägu paistes ja sinine. Masinist oli andnud korraliku koosa. Sellele ei järgnenud mingit karistust, kapten kartis. Ilmselt olnuks tal vabalt õigus masinistile kuul pähe lasta ja oleks õigeks jäänud.
Niisiis olin kokk. Üsna meeldis ja minuga oldi rahul, lausa kiideti. Ilmselt sellest saigi edaspidise konflikti põhjus.”
“Et tegid liiga hästi süüa?”
“Tagantjärele mõeldes tuleb niimoodi välja, kapten ei tahtnud mind enam puhkusele lasta. Ega ma kokku hoidnud, selle koha pealt rahadega eriti ka ei koonerdatud, minu arust, kuigi see sama masinist ikka virises, et toiduraha võiks suurem olla. Korra oli au isegi reederit toita. Nad jäid rahule. Põhitööks oli siis söögi tegemine. Ja põhitööks oli madruseks olemine. See käis mul üle mõistuse. See ei sobi mitte, kui asjad inimlikkuse piiridest väljuvad, siis ajan lihtsalt sõrad vastu. Hea küll, teatud aja võin ära kannatada, millalgi saab mõõt ikka täis. Kui sadamasse jõudsime, see intervall oli tihe, suur see Läänemeri`s on?, pidin pooleldi kurnatud kartulid õhku rippuma jätma ja tekile tormama, kasvõi poolalasti, kuumast köögist talvisesse õue. Olgu, saan aru, kui on vaja ja kiire, kuid puänt on selles, et toit pidi ikkagi kellapealt valmis olema. Tee, mis tahad, sa ei saa kahes kohas korraga olla. Kuidagi sain hakkama, kuid selline suhtumine ei istu. Seda enam, et vabu mehi oli küll, keda tekil kasutada. Ronisin esimesena kaile, et troppe vastu võtta ja viimasena pardale, et otsad kätte anda. Last lossida ja laadida, hädaabitööd teha, jäätumisel igal kellaajal jääd raiuda, sadamas kõige muu kõrvalt veel turul moona järgi käia. Asi läks hulluks siis, kui kõik need asjad ühele ajale juhtusid. Vahepeal tuli ju need kartulid, mis õhku rippuma jäid, ka lõpuni kurnata. Ega´s  vahel jäi aega üle ka ja sai ilmagi näha.”
“Mis see jäätumine on, ma mõtlen sinu kontekstis?” uurib Anastassia.
“See on siis, kui õhu temperatuur on alla nulli ja lainetus pritsib teki vett täis. Et laeva püstivust hoida, et laev jää raskuse all ära ei upuks, selleks tuleb jää teki pealt lahti raiuda ja merre ajada. See jää võib päris kiiresti kasvada nii, et mõnikord tuli öö otsa ja veel päevgi muudkui raiuda ja raiuda nii, et mitu ööd magamata olid.
Ikkagi mulle meeldis laeva peal, olgugi et mitte ainsatki puhkepäeva ei olnud, või et keegi teine oleks sind asendanud, kusjuures teistel ametitel olid vahetustega graafikud aga sina olid igal ajal võtta. Laeval oli ka elektrik, temaga sain kõige parema kontakti. Mees ei teinud sõna otseses mõttes praktiliselt mitte midagi ja sai igavlemise eest palka. Teda millegipärast eriti ei sallitud.
Elu ühe jubedama pohmelli elasin ka laeva peal üle. Oot, ma vahepeal lähen teisele teemale, muidu unustan ära: see sama ikka, see masinist, ta oli nutikas mees, oskas suitsu nii hästi ära peita, et Rootsi toll, puistas mis ta puistas, tema sigarette nad üles ei leidnud, ometi toll teadis ilmselgelt neid olevat. Sigarettidega teenis vaat rohkem kui palgaga ja sai kohe sulas kätte, sellest lõbustusasutustes käidigi. Nüüd pohmellist. Rutiin oli selline, siinpool joodi, sealpool müüdi. Liepajas jõime endid seaks, peale elektriku, kes ei joond, ei suitsetand. Laeval möll jätkus. Meri tormitses, ometi sõitis alus välja. Kujuta ette, hommikul: pohmellitagi olnuks võimatu laeval liikuda. Lisaks olin end ilmselt linnas külmetanud ja vist oli palavik ka, sest hiljem oli. Tavaliselt ma maa peal pohmelliga ei üritagi tõusta. Nüüd hommikul: laev kõigub ühest kreenist teise. Sul on pohmell, palavik ja sa oksendad. Sa pead, pead, pead tõusma koist; trepist, millest sa ei saa aru, mispidi see on, pead sa üles roomama. Sellega oled  algkursuse läbinud. Elukool on köögis. Sa pead võtma selle kuradima kastruli, sinna vett sisse laskma ja selle siis horisontaalis keema laskma. Kõik kinnitatud ja kinnitamata inventar on kambüüsis laiali. Selles kaoses pead pea tööle panema, mida kokku keeta. Ning lõpetuseks mitte kedagi lahkesti lauda paluma. Elektrik tuli.
Bornholmi saarel. Fantastiline saar. Mulle tundus see paradiisina. Hoopis teistsugune maailm. Hooned on kui nukumajad. Inimesed rahulikud, kulgevad omi radu mööda. Eriti kadedaks tegi vaatepilt, kus hommikul kalurite paadid pikkamõõda vaiksele merele popsusid.
Bornholmil, oli vist Äksö või midagi taolist linn, kanal viib sadamasse linna keskele. See kanal on küllaltki kitsas. Sissesõidul põrkasime vopsuga vastu kaid, ei saanud ega saanud mitte kuidagi laeva ära mahutatud selleks ettenähtud kohta. Linnarahvas kogunes vaatemängu jälgima. See oli sisenemine. Tuli aeg, mil pidime sealt ka välja saama ja seda tagurpidi, õhtul pimedas. Pärast mitut ebaõnnestunud katset ma juhtimise üle võtsingi. Ronisin mitmeid kordi köitpidi reelingult alla ja tagasi, vedades ankruvaiereid, sest laev oli juba nii ummikus. Hea, et pimeduse katte all, muidu mäletataks meid tänase päevani.
Seisime siinpool merd Ventspilsis vist, Ventspils oli juba siis korras ja puhas linn, kõnniteed kivisillutisega. Naine helistas, et kas oleks võimalik mul vahepeal koju tulla, on hädasti tarvis. Vastasin, et kohe, kui võimalik, räägin kapteniga. Rääkisin kapteniga. Ütles, et ühe reisi peame enne ära tegema, pole asendajat. Mis teha. Lühike ots, viis päeva umbes. Terve reisi olin mures, paha oli olla. Ootasin tagasijõudmist. Jõudsimegi. Aga ei, praegu ikka ei saa, no mis sul seal ikka on. Veel üks reis. Terve reisi olin mures, vastik oli olla. Ootasin tagasijõudmist. Helistamisest oli möödunud poolteist nädalat, mul olnuks kohe vaja minna, ma saan aru, et laeval niimoodi ei saa alati, kuigi tegelikult oleks vabalt kohe võinud saada ja oleksin juba tagasi olnud. Jõudsime tagasi ja näe vägisi ei lasknud ära. Et käime seal veel ära, siis saan. Aga nüüd tuli veel ka pikk reis – peaaegu Norra piiri äärde. Mul viskas üle. Terve see tee olin mures, jälk oli olla. Ahistamise koha pealt olen hell, ei lase ennast piirata, ma pole kellegi omand. Ja selline lollitamine. Sa ootad päevast päeva, maha ka ei saa astuda. Lõpuks ma seda siiski tegin. Oleksin võimeline olema ka kalda ligidal üle parda hüppama. Ootasin siiski tund-tunnilt sadamasse saabumist. Ei mäleta, mis nimeline sadam oli. Mäed paistsid ja see pidi olema Rootsi – Norra piiriäärne sadam. Mine sa kukele kulla kapten, mind sa kinni ei hoia, vene kroonustki tulin tulema, asi mul siitki minna. Sättisin küll korralikud riided valmis, et võimalusel need kaasa võtta, sellist võimalust ei tulnud. Võtsin vaid passi ja raha ning tegin näo nagu jalutaks niisama kai peal, kuni jalutasingi end minema. Esimene asi, ronisin mäe otsa, tõstsin käed taeva poole, õhkasin ja hüüdsin -  vaba. Vabaduse tunne on nii mõnus, joovastav. Millest ma siis vabaks õieti sain? Kaptenist muidugi, ta muutus minu jaoks nii vastikuks, et tundigi ei kannatanud tema lähedust enam. Muidu ehk oleksin võinud ju sama laevaga tagasi sõita.
Laeva peal olin uurinud kaarti. Oslo asus üpris lähedal. Valisin paremaks Stokholmi poole jalutama hakata. Säärikud jalas, käisin sel päeval kolmkümmend viis kilomeetrit. Säärikud hõõrusid jalgu. Öeldagu, mis tahes, elu tunnetusliku poole pealt andis too üksainus päev hüppelise arengu. Haistsin Rootsi maa õhku seestpoolt. Tundsin tunnet. Igal maal on oma õhk. Venemaalt rongiga Eesti piiri ületades tunned seda unepealt. Samavõrra erineb Rootsi õhk Eesti omast. Õhtupimeduses olin sisenenud Udevalla linna. Arvatavalt oldi mind kadunuks kuulutatud. Kiirteel peatunud politseinikud tundsid eksimatult ära. On Rootsi politsei ja on Eesti politsei, need on kaks täiesti erinevat kontseptsiooni. Ma ei saa aru, miks mõlemad ühte ja sama nimetust kannavad. Eestis oleksid politseinikud mõnuga kangelaslikku sõjamängu mänginud, peale käteväänamise paar pauku lasknud, midagi küsimata pokri pistnud ja pressiteates olnuks kindlasti sõna – “tabati”. Rootsis kardinate taha ei pandud, koheldi kui inimest. Pakuti sooja kohvi. Helistati kellelegi väliseestlasele tõlke vahenduseks. Ajasime asjad sirgeks, mind mõisteti suurepäraselt. Ütlesin, et laeva ei lähe. Pakuti kahte varianti: kas paigutatakse mingisse varjupaika või lähen laeva ja sealt on võimalus laevaagentuuri abil koju sõita. Esimesel juhul oleksin jäänud Rootsi riigi hooldada ja sellega oleks kaasnenud võimalus hiljem riiki enam mitte pääseda. Valisin teise variandi. Kapten keelitas küll ja meelitas, mina olin otsuse teinud ja varsti sõitsin esmakordselt elus kiirrongiga Stokholmi poole.”
Nastik keerab külili, näoga mehe poole, paneb käe üle Taara ja jääb arvatavasti magama. Taarald mõtiskleb veel omi mõtteid edasi.

Anastassia tuleb hommikul telgist välja. Teeb omad toimetised ja tuleb lõkkeaseme juurde, kus Taarald teda juba kohviga ootab. “Mis need on?” küsib, osutades silmadega seentele.
“Kukeseened, tegin hommikul metsas tiiru ja näe peotäis seeni olemas.”
“Vägev, potipõhjas ära kuumutada. Oot, sa kasvatasid ise ka seeni kunagi. Olen ma õieti aru saanud?” küsib Nastik.
“Jah, kasvatasin. Õppisin raamatutest, tegin skeeme ja plaane. Käisin kaks korda Moskvas. Seal on mitu seenekasvatust, millised vist Hruśtśovi korraldusega kunagi toitlusprogrammi raames loodi. šampinjonid vajavad kindlat kliimat. Ehitasin lauta riiulitega lava, panin radiaatorid ja automaatlülitid. Tõin hobuse- ja linnusitta, lupja, kipsi ja muud väetist. Sain saaki ka, kuid see jäi kesiseks. Asi selles, et radiaatorid kuivatasid õhu liiga ära. Teisele küttele üleminek oleks rahaliselt üle jõu käinud ja olemasolev ei tasunud ära. Otsisin rahastajat, sest teadmised olid olemas aga nii see jäi.”
“Kas Eestis mõni kasvatab ka šampinjone, sa tead? Neid teisi seeni vist kasvatatakse, neid austerservikuid. Neid ma pole söönud. šampinjonid on küll head kohe pannile panna nagu need siingi – kukeseened.” Nastik panebki potipõhja võid ja seened. Võtab hiljem kahvliga küpsetatud seene ja pistab enne peale puhudes mehele põske. Neelatab ise sealjuures.
“Täna peaksime Manilaiule jõudma, kui sealt ikka mõni sõiduk üle vee läheb,” arvab Taarald.
“Seal ju elavad inimesed, küllap siis ühendus on.”
Asjad kokku ja minek. Ilus männivahetee on. Jõuavad Pootsi. Siit keeravad ratastega paremale, kust pikk sirge tee neid Munalaiu sadamasse juhatab. Siit lähevad praamid ka Kihnu saarele, sestap näikse rahvast siin palju olevat. Esiteks joovad nad kohvi, siis läheb Taarald kassa juurde, uurib kuidas Manijale saab. Kell kaks läheb paat.
“Kõik korras,” ütleb ta naisele, “kaks läheb paat, näe seal see unistuste saareke ongi.”
“Nii ligidal!” on Nastik veidi pettunud. “Mina arvasin, et see seal kaugel.”
“See seal kaugel on Kihnu.”
“Lähme vaatame, millise kaljasega me sõitma läheme.” Selle tunneb ta kõhklemata ära, on lihtsalt seda moodi, millega võiks seda väinavahet katta.
Nemad kahekesi, veel üks vanamees, vist Manija mees, keskealine naisterahvas, kes kohaliku mõõtu välja ei anna ja tüürimees ongi kogu seltskond, keda paat kannab.
Manilaid on pikk ja kitsas vallseljak. Suhteliselt lage, see eest omapärane. Saarel on üle kümne majapidamise. Matkapaar uurib saart tutvustavalt tahvlilt võimalikke telkimiskohti. Selgub, et selleks on saare teine ots, kuhu nad nüüd rattad käekõrval jalgsi läbi külavahe liikuma hakkavad. Siin on iga maalapike kellegi oma ja nii tuleb neil telkimise osas omanikuga kokku leppida. Erilist valikuvõimalust pole, neil tuleb paljude teiste suvitajatega sama platsi peale laagrisse minna. Nad leiavad roost piiratud kuivema, eraldi asuva platsi, kuhu end sisse seavad. Taarald murrab roogu telgi aluseks, Anastassia pakib varustust lahti. On pärastlõunane aeg, neil on paras saare lõunapoolse otsaga tutvuma minna.
Saar on lagedaks niidetud, võrreldes mandriga näikse siin iga kõrs arvel olema. Tee läheb päris saare tippu välja. Siin on palju kivirahne.
“Tunned seda?” küsib Taara Nastik käest osutades madalale kollaste õitega taimele.
“Kukehari. Aga sina seda tunned?” osutab nüüd omakorda Nastik.
“See peaks olema rannikas. Sa küsi minu käest parem veelinde, võin vastata ladina keeles.”
“Näed sa siin mõnda mergus merganserit ujumas?” proovib Nastik.
“Võib-olla ta parajasti sukeldub, ujumas ma näen ainult cygnus olorit vist kahe pojaga,” targutab mees.
“Kus sul need luiged on?” targutab ka naine.
“Kadusid rootuka taha, näed seal veel vesi virvendab. Tuleb tagasi.”
“Ja-ah!”
Tõstamaalt ekstra Manija jaoks kaasa ostetud šašlõkk ja veinipudel ootavad oma järjekorda, kuna ainsa ja ametliku lõkkekoha ümber on kogunenud teine seltskond. Oleks ebamugav sinna keskele oma varrastega vehklema minna. Nemad lähevad seniks ujuma. Ujumisest ei saa rääkida, ehk sulistamisest. Kaugele – kaugele minneski jääb vesi allapoole vööd. Sellepärast nad käputavadki mere põhjas, eemalt vaatajale võib isegi mulje jääda, et nad ujuvad.
“Nad on vist omad vorstikesed ära kõrvetanud, paistab, et plats jääb vabaks,” uurib Sanrda põõsaste varjus liikumist. “Mul on kõht tühi ja nüüd läheme meie sööma. Lähme Taara, enne kui…”
Padavai, jooksujalu kaldale. Ega kiiremini saa, jalgu tuleb ikka vett mööda järgi lohistada. Väänavad oma nurgataguses kaks alasti inimest püksikesi ja kuivatavad endid.
Taarald jääb mõttesse: “Panid tähele, oli seal lõkke ääres vardaid ka näha?”
“Minu meelest olid. Nad võisid need ka koos vorstidega kaasa viia.” Taara võtab liha ja pudeli. Anastassia tuleb veidi hiljem leiva ning tomatitega järele.
“Päris šašlõkki, see tähendab lambalihast, sõin ma viimati seitsme aastaselt Pirita rannas. Siis müüdi ehtsat šašlõkki. Mul on see lõhn veel meeles,” räägib Taarald.
“Meie küpsetasime Saaremaal alati lambalihast šašlõkki. Kui tehti sealiha, siis seda lihtsalt ei nimetatud šašlõkiks.”
“Tervitus Manija,” toostitab Taara.
“Tervitus Manija,” toostitab Nastik.
Keegi noorsand tuleb tiirutab ümber lõkke. “Otsib vist oma kadunud õllepudelit,” mõtlevad kohalolijad.
“Mul peaks siin kuskil üks õllepudel vedelema, tean täpselt, et minust jäi see siia,” küsib tulija.
“Seal prügikoti juures on mingi korgiga pudel, kas see äkki,” vastab Taar.
“Aitäh!”
Kruusist veini ja hõrgutist peale.
“Millega su isa tegeleb?” pärib Taarald.
“Ta pidas metskonnas metsavahi ametit. Ise tead, amet pühiti Eestimaalt luuaga ajalukku. Ometi oleks metsavaht praegugi rohkem, kui metsa vahtija. Nüüd kitkuti midagi olulist maaelust välja. Tal on hobused, kasvanduseks ei saa seda pidada. Käib, õigemini käis, vanust ka juba, külale puid tegemas. Nüüd saab pensioni. Tahad emast ka teada? Ema jäi kadunuks, lihtsalt kadus ära ja aasta pärast tunnistati kadunuks. Keegi ei tea midagi, mingit märki ei ole.”
“Soo…Mäletad sa oma ema?”
“Jaa, ma olin siis juba noor neiu, olin Tartus. Õde on minust vanem, tema elab Saksamaal. Rikas, nagu ta nüüd on.”
“Läks siis sakslasele. A´meie läheme nüüd sinuga telki.”
“Teki alla, pimedasse ja kaissu!”

Lõkkeplatsilt kostub kõnekõminat. Anastassia teeb silmad lahti, fikseerib ennast, vaatab kella. “Unekott!” raputab ta Taarat. “Ratastele! Kell on kümme.”
Taarald ehmatab ennast ülesse. Vaatab naisele näkku. Naine naerab. “Täna on puhkepäev, täna me ei sõida kuhugi,” ütleb Taara.
“Jalutama läheme ikka, põhjatippu.”
“Jaa, ma võtan ridva ka kaasa, seal võib olla sügavamat vett.”
“Ja mina võtan kirjapulga. Seal võib nii ilus olla ja inspiratsiooni leida,” lisab Nastik.
Põhjatippu on kuus-seitse kilomeetrit. Mööduvad sadamast. Siit edasi on tühi maa, maju pole, siin ollakse täiesti omaette. Ilus ongi. Üks külg moodustab laguuni, teine külg on roogne ja arvatavasti madal ning soine. Laguunipoolses küljes minnakse ujuma. Seejärel võtab Taara ridva ja loobib seda kasvõi loopimise mõnu pärast. Miskit märki kalaelust pole. Taarald otsib kaldalt Anastassiat. Anastassia istub kivil, põlvedel kirjaplokk. “Luuletab,” vaatab Taarald naist. Jälgib tema näoilmet, kuidas ta harmoonilisi võnkeid ilmselt tervikuks kogub. Taarald kerib tamiili kettasse, solistab end läbi vee naise kõrvale, silitab parempoolse kõrvaga Nastik põske ja jääb mõttesse.
“Millest sa mõtled? Kala pole, jah?” küsib Nastik.
“Püüame siin kala, kes kotti, kes paberile. Mingit luba mul pole. Omal ajal, vene ajal olin mõni aeg kalakaitses. Mõni asi oleks võinud küll tookord tegemata jääda. Noh inimlikust aspektist vaadatuna.”
“Tegid siis mõnele niiöelda ära?”
“Ehk mitte “ära”, aga üks inimene ei peaks mitte teist inimest inimeste seadustega allutama. Kui midagi on öelda, siis inimesena ja samal tasandil.”
Ta oli kalakaitsesse läinud vajadusest miskit muuta, arenemiseks. Järjekordse läbikukkumise põhjuseks oli olnud jälle liigne süvenemine oma alasse. Ah, lihtsalt öelda tema sobimatuses vastavasse keskkonda. Tema niigi liigset põhjalikkust süvendas veelgi tema eelkäija selles ametis, kellele meeldis püstoliga vehkida ja korrutada: “Anda tuleb täie rauaga, ülemuse juttu ära kuula, sina vastutad ministeeriumi ees!” Taarald oli võtnud kõiki inimesi võrdsetena, ka nomenklatuuri, ja see määras tema käekäigu.
Toona olid väetisenormid kohustuslikud, seda oli lademetes ladudes, nende ümbrustes, juhuslikult maanteekraavis ja mitte nii juhuslikult metsa all. Külvati seda lume alla ja lume peale, küll normiga ja üldse normita kuhu juhtus. Kuskile pidi see kõik suurveega minema. Nii olid jõed ja lahed sedavõrd reostatud, et kaladel tekkisid naha pinnale verised kasvajad. Veekogud eutrofeerusid ja kasvasid kinni.
Ta hakkas aru saama reostuse tegelikust ulatusest ja looduse hävingust. Nii võttis ta vaatluse alla kõigepealt reostuse allikad – valgaladel asuvad majandid. Nii ta siis tegi ettekirjutusi. Aga, mis oli pistmist Kommunistlikul Parteil reostusega!? Peaasi, et toodangut tuleks, Venemaa tahtis toitmist. Nii väitiski üks sovhoosi direktoritest, kelle lautadest valgus laavana läga ja kõike muud sitta otse jõkke, kus üldse puudusid sõnnikuhoidlad, ühel keskkonnaalasel foorumil pärast Taaraldi ettekannet, et tema lautades võib vabalt paljastes sokkides käia ning jätku loodusekaitsjad eesrindliku nõukogude majandi laimamine. Siit alates vähendati kaitsealasele tegevusele kütuselimiiti, tagatipuks leiti talle ühiskondlikult sobivamat rakendust nagu inimeste veo korraldamine või midagi veel ohutumat.
“Midagi müstilist hakkas toimuma järgmise aasta jooksul pärast protokolli koostamist rajooni KGB ülemale. Vaikselt, aeglaselt, pikkamööda,” mainib Taarald jutu lõpuks. “Aga sellest ma räägin küll mõni teine kord. See jutt reostaks seda vett siin ja ümbrust.”
Taarald ja Anastassia jalutavad randa pidi veel põhja poole. Taara lutsutab aeg-ajalt kive veepinnale. Jääb siis seisatama: “Vaata, vikerkaar!”
Anastassia tasakesi: “Seitse värvi taevas.”
Taarald: “Lepituse märk.”
Naine võtab mehel käest kinni, istub kivile, jääb mõttesse, üritab kirjutada:

Seitse värvi taevas.
Ah, et lepituse märk!
Kas-kes tüli üles kaevas?
Võis see tegu olla tark?

“Täitsa mõte!” sosistab Taara.
“Tead sa kallis Taarald, mul on kõht tühi, lähme nüüd ruttu tuldud teed tagasi.”
“Jah aga sinna läheb rohkem, kui tund veel aega. Tahad ma toon sulle merikapsast!” neratleb mees.
“Kala oleksid võinud tuua!”
Jah, ja tibutabki juba. Jälle on nad läbimärjad varju alla jõudes. Viskavad telgi ees kõik märjad seljast ning lõdisevad teki alla. Seks puhuks on Taaraldil oma nõu valmis ja kaasas. Ta urgitseb koti küljetaskust lapiku konjaki, kallab korki ja ulatab naisele.
“Vot selle peale ma poleks tulnudki,” rõõmustab Nastik. Varsti on Nastil mõnus olla ja ta ümiseb: “Täna sa jutustad millise loo…?”
“Et loo,” mõtleb tükikese. “Kas jutustan roo tegemisest või kalapüügist?”
“No räägi ometi, kas sa üldse kunagi kala ka oled saanud.”
“Kalapüügiga alustasime päris nullist, kui välja arvata partneri anne leida kala ka kuivanud kaevust. Olin kalasadamas valvur. Ajad muutusid, Eesti sai taas iseseisvaks. Jaan polnud kutseline kalur, kuid teda esines sadamas rohkem nii mõnestki kutselisest. Tema hobiks oli spinningu loopimine. Nüüd avanes võimalus ka muul viisil, kui ridvaga püüda. Ta oli kaubelnud ilmsesti viina eest kaks räbaldunud kapronvõrku. Loputasime ja lappisime neid. Kala oli. Aasta pärast võtsime asja tõsisemalt; selleks ajaks käisime kümne tamiilvõrguga merel. Saime kasutada teiste kalurite paate, tegelikult ühisomandis olevaid. No kolhoos läks varsti laiali, siis püüdis iga mees omaette, oma varustusega. Sealt sadamast saime alguse kätte. Registreerisime endid kaluriteks. Esimesed aastad sai siiski kõik näpuotsast ja põlve peal tehtud, polnud transportigi, siiski mul mootorratas oli. Püüdsime aastaringselt. Talviti jää alt. See on põnev püük, tunned kuidas võrk vibreerib ja vastugi punnib, kui juhtub mõni kümne või rohkem kilone haug, latikas või karpkala olema. Põhikalaks olid talvel säinas ja koha. Kogused kasvasid, vedasime neid kelguga mööda jääd. Ehitasin sellise kelgu, mida sai augu juures tuulevarjuna kasutada. Mõnikord juhtus tuul nii tugev olema, et ainult käpuli sai miskit moodi edasi. See oli siis, kui jää peal oli vett. Seks puhuks valmistasime  ise  “kassid”, sellised nagad saabaste all. Mõnikord külmusid võrgud jäässe, see oli katastroof – need tuli siis välja raiuda või oodata kevadet, et ehk hea õnne korral leiab veel üles. Juhtus nii ja teistpidi. Paljudest võrkudest tuli loobuda. Kala oli vaja kohe võrgust ka paljakäsi välja võtta olgu või miinus kakskümmend kraadi külma.
Aastatega kosusime. Nüüd võisime järgmiseks kevadeks mõrra peale mõtlema hakata. Majanduslik pool oli minu ajada, tema asi oli püügistrateegia. Võtsime pangast laenu, tohutu intressiga tänapäevaga võrreldes. Jaan pani maja panti, oli ikka julgustükk. Ära maksime ilusasti õigeaegselt, nii et teise korragi saime laenu, veidi soodsamalt. Laenurahaga tellisime Saaremaalt esialgu ühe mõrra. Nüüdseks oli meil juba vana “Zaporozets” istumise all. Saime kala ise viia sinna, kuhu vaja. Kevadeks oli meil kahe kotiga niinimetatud tśeppeliin meres.
Saabus see aeg, kui inimesed hakkasid Nõukogude pohmellist lahti saama. Et kalapüük on hea teenistus ja iga mees võis endale püügiloa saada, muutus sadam rahvarohkeks. Olime küll selle kandi esimesed erakutselised, kuid polnud veel niikaugele jõudnud, et linnarikastele vastu panna, kes tulid ja lõid rahaga, kohalik vaadaku pealt. Kaks mõrra kohta meil oli, olime sellega rahul. Järgmistel aastatel läks asi siiski nii hulluks, et polnud võimalik paadiga sõita, kuna kõikjal ujusid püünised.
Esimene mõrrakevad jäi kõige põnevamaks. Soetasime oma paadi, kelleltki ostetud “Progressi”. See pole mittemingisugunegi kaluripaat aga asja ajas ära. Ikkagi oma. “Veterok” mootor taga ja läksime esimesele nõudmisele. Korraliku noosi saime – paarsada kilo. Läksime teisele nõudmisele. Mõrrakotti ei jõudnud üles tõsta. Sidusime kotisuu lahti ning kühveldasime serpaga. Vaevalt pool ühest kotist oli tühjendatud - paat triiki ahvenat täis. Sidusime kotisuu kinni, pingutasime selle ära, kui paadi ahter hakkas vajuma. Järsku oli paat vett täis. Moment tagasi olid kalad kuival ja järsku vesi peal.  Mootor vee all ja kalad meres laiali. Ronisime paadi ninasse, seal on selline õhupadi, mis ei lase tervel paadil vee alla vajuda. Haarasime mõrra selisest ning tõmbasime piki liini endid madalikule, kust mõrra tiib alguse saab. Mootor kutu, kalad läinud, ise läbimärjad. Venitasime paadi niipalju madalikule kui sai, et mootorit kätte saada. Mina vaatasin mootori üle, Jaan kühveldas auskriga vett. Mingi osa kaladest jäi paati alles ka. Panin mootori kuivama. Õnneks päike paistis. Uurisime, milles siis asi, et nii äkitsi paat põhja läks. Ahtri ja trümmi vahel on küll plekk, kuid seal oli juhtmete jaoks auk tehtud, kust see vesi siis salaja immitses. Paat oli kalast triiki, sestap me enne vett ei näinud, kuni see üle kalade jõudis. Imeasi, et mootori käima saime, õnneks.
Sel aastal ostsime endile kasutatud kaubaauto ja talveks mootorsaani. Talipüük sai nüüd hoopis teised mõõtmed.
Veel paar aastat sai püütud kuni ettearvatult lõpp tuli ja üsna järsku. Saime veel mõned vurtsatused, nagu ikka enne lõppu voolikustki vurtsatab veel mõned korrad ja siis on otsas. Kala kadus. Ega siin virelema polnud mõtet jääda. Kõiksugu nõudmised ja maksud suurenesid, kalasaak mitte ei vähenenud vaid puudus üldse. Sisemine tunne ütles, et sellega on lõpp. Kus on rahvast koos, seal jagelemised tekivad, ma parem loobun, kui et hakkan kellegagi maid jagama. Vanasõnagi ütleb, et kus tüli on, sealt kala kaob.
Üks seik veel, ma räägin sulle, kui viitsid kuulata. Vend kutsus Hiiumaale. Võtsin hunniku võrke kaasa, seal pidi kala olema. Arvasin: nii loll ma ka pole, et võõras kohas kohe riskin kõiki võrke korraga püüki panna. Esimese õhtu panime prooviks ühe. Hommikul võtsime sellest kastitäie ahvenat. Kena, tolsamal õhtul juba panime kõik kaksteist võrku. Tegi veidi tugevamat tuult. Kõik võrgud olid nii paksult adrut täis, et ühte võrku tõsta ei jõudnud. Kuidas need kätte saada, paati ka pole peale väikese kummipaadikese. Ühe võrgu kaupa neid tarisime aga mis nendega peale hakkata? Kes neid puhastab või tassib? Noor jää hakkas ka kaldasse tekkima, see torkas pool kummipaadist puruks. Nüüd oli meil alles vaid pool paati, külm, võrkudest ilma, ja nii edasi, ja nii edasi. Mõnedel võrkudel lõikasin selised maha, mõned jäidki venna juurde mädanema.”
“Palun mine nüüd vaata, kuidas ilm on ja kas lõke on vaba,” nurub Nastik.
“Niimoodi lähengi? Tilpa-tilpa?”
Nastik otsib talle kuivad aluspüksid. “Aga me ei pruugi täna üldse enam välja minnagi, võime siinsamas midagi konservi või, süüa.”
“Riided tuleb niikuinii kuivatada.” Paneb dressid selga ja läheb paljajalu lõkkeplatsile. Päike paistab. Inimesi siin pole, pole ka kuivi puid. Edasi läheb ta saare ainsa ettevõtja juurde, kes neile platsi üürib. Toob sealt kärutäie kuivi puid ning varsti võtab lõke mõõtu. Anastassia tuleb vettinud riietega. Need väänatakse kahekesi välja nii, et riietele sõlm peale keerdub.
Põõsa tagant ilmub välja noor naisterahvas. “Vabandage, aga, kas, vabandage, kas te võrkpalli oskate mängida?” küsib noor naisterahvas Taaraldi käest. “Meil on üks käsi puudu. Kirjade järgi pidi täna võrkpallivõistlus olema, oleme siin kokkutulekul, aga meie omad on kõik audis ja vähemalt üks mees peab võistkonnas olema. Ärge kartke, me hüvitame selle teile, muidu pidi võistlus olema enne lõunat, kuid siis hakkas vihma sadama ja meie mehed arvasid, et jääbki sadama ja võtsid end rajalt maha. Kas te oleksite nii kena, tuleksite meile appi?”
“Kunagi mängisin, kuulake – kunagi. Ma tean mis servima on, seda küll. No kui sellest peaks piisama, siis ehk tuleksin,” ütleb Taara.
“Palun tulge jah, peaasi, et meeskond koos on, et häbisse ei jääks!” Noor naisterahvas on lootust täis.
“Nastik, võta fotokas ka kaasa, ma lähen siis.”
Platsil on ühel pool kolm naist ja Taara, teisel pool kaks ja kaks. Üks tundub küll neist vastaste meestest töntsi jalaga, aga ju see mäng ju mängu pärast ongi. Muru on mudane, küllap sedagi nuusutada saab, arvab Taara. Servimist alustab vastaspool. Pall võetakse vastu ja surutakse tagasi. Uuesti tuleb pall siiapoole, seekord on plokk ees. See päästetakse sealpool ära. Mingil imeväel saab töntsi jalaga mees palli üle võrgu suruda ning see maandub tagumise piiri peal. Varsti on seis kolm – null. Juba tuttaval noorel naisterahval õnnestub pall plokiga keset vastase platsi maandada, kuna need seal vaidlesid mõtteliselt oma vahel sekundi kauem, kui pall kukub. Nüüd saab Taarald ka palli puutuda. Ta on rõõmus, et esimene pall ikka üle võrgu jõuab ja näe juhtub sama, mis äsja: nad ei jõua kokkuleppele. Nii saab Taara käe kogemata valgeks ja on kiidusõnad ära teeninud. Anastassia teeb platsi ääres pilti. Teine serv, ka see läheb üle võrgu. Kohe on pall ka tagasi ning jääb siitpoolt puutumata, sest mängija, kelle võimalus see oli, lähtub erahuvidest ja ei ohverda enda riideid mudaseks teha. Tema pilk ütleb selgesti: mist te vahite, kas teie tulete mu firmakaid pesema. Ülejäänud kolm võtavad sellevõrra mängu tõsisemalt, kuna firmakaga ei saa arvestada. Punktiseis on üksteist – kaheksa vastaste kasuks. Siinpoolsed kolm võtavad asja lausa mudatõsiselt – neil oleks kui ühine võistlusdress. Mäng viigistataksegi. “Uskumatu!” mõtleb Taarald. Praktiliselt kaks naist viigistavad nelja, no ütleme kolme ja poole mängija vastu. Ennast ei saa ta eriti arvestada, kui see üks juhuslik punkt välja arvata. Viik, ja serv siitpoolt. No näeb, mis saab. Ei! No mis sa kostad, pall läheb võrku. Pall vastaspoolel. Serv. Ka võrku. Taarald servib. Pall lendab vastaste taha nurka. See püütakse kinni ja saadetakse tagasi, siitpoolt ka tagasi. Läheb juba pikale. Närvid! Siis tuleb paukpall Taarale lagipähe, mees kukub istukile, on ehmatanud. Naised patsutavad teda, mäng jätkub. Kaksteist – üksteist. Kolmteist – üksteist. Neliteist – üksteist. Mäng on vist läbi. Neliteist – kaksteist! Serv vastaspoolelt - tagasi – plokk – tagasi, kuid see kukub piiridest väljaspoole. Mäng on lõppenud. Taarald hingeldab, läheb Anastassia juurde. Paneb talle käe õlale ja ähib.
“Hästi mängisite, ikkagi kolmekesi!” lohutab Nastik. Nüüd alles paneb Taara tähele, kui palju rahvast oli mängu vaatama tulnud. Võistkonna naised ähivad maas kükitades ja lõpsutavad sõrmedega tunnustavalt Taara poole, kui abivägi lahkub platsilt. Dressid on mudased, kas tal ongi midagi selga panna. Anastassia otsib olemasolevatest midagi. Taar läheb loputab end meres koos dressidega.
Hilisõhtul tuleb juba tuttav noor naisterahvas telgi juurde: “Tulge nüüd sauna. Aitäh teile, et mängima tulite. Te veel ütlesite end mängu mitte oskavat. Tulge, tulge kohe.” Paar vaatab teineteisele otsa, võtavad siis rätikud ja muu ning lähevad kolmekesi koos. Sauna esisel on rahvast, sauna eesruumis on rahvast. Laual on söögid-joogid. Pidu käib.
“Minge nüüd teie sauna, te olete ju paar!? Saun on tühi, näe võtke jooki ka kaasa,” torgatakse neile õlled pihku.
“Saun sobib tänasesse päeva hästi,” ütleb Taarald Anastassiale laval istudes.
“Sinu väljateenitud!” vastab Nastik. Kaks korda käivad nad laval, rüüpavad vaepeal õlut. On ütlemata mõnus.
Laua ääres tehakse neile ruumi. Söövad seal suitsusiiast apelsinideni välja. Kangemast loobuvad, see eest õlu istub hästi. Telki jõudnult on nad päevast nii väsinud ja rammestunud, et ei pane tähelegi, mispidi või mis asendisse nad suiguvad.

Tõusma oleks pidanud hiljemalt kuuest, et kaheksase paadi peale jõuda. See probleem jääb ära väga lihtsal põhjusel: kell saab kohe üheksa, kui nad esimese silma lahti teevad. Eilset päeva silmas pidades olnuks nii vara üles tõusta ilmvõimatu. “No ja kuhu siis kiiret on,” arvavad matkalised ise. Järgmine paat väljub kaks päeval, seega tuleb matkaarvestusse üks päev lisaks.
“Kas me sõidame tagasi sama teed pidi?” uurib Anastassia.
Taara võtab kaardi: “Näe Tõstamaani sõidame sama teed pidi, muud varianti eriti pole, sealt keerame Kalli peale. Järgmise öö plaanisin laagrisse jääda siin näe, Tõhela järve ääres. Täna me sinna ei jõua, ilmselt teeme ühe vahelaagri kuskil, ju see siis paistab kus.”
“Kukeseenelaagris.”
“Võimalik.”
Matkalised on keskpäevaks sadamas. Toetavad rattad infotahvli najale. Kondavad ümbruses ja paadisillal. Seal seisab kalurite “lappaja” paat, meeski peal. Taarald teeb juttu. Selgub, et ta sõidab Munalaidu. “Kui soovite, saate küüti.” “Suurepärane.” Lainetus mängitab paati, vettki pritsib. Tulles oli vaikne, kui järvel, nüüd on tunda, et see on meri, millel sõidad. Munalaiul kuum kohvi ja WC ning sõit võib jätkuda ratastel.
Tuttavat tagasiteed sõites aeglustab Taara end Nasti kõrvale. “Kummalist pilti nägin ammu-ammu aega tagasi. Sõitsime lennukiga üle Siberi, Baikalist Moskvasse. Öine aeg ja ma nägin all selliseid ümmargusi tohutu suuri valgustatud alasid. Mis asi see oli, ei tea siiani, pole kuskilt kuulnud ega lugenud ka. Muidugi tundsin ma ära suurlinna, ka väikesed asulad olid ära tuntavad. Need valgustatud alad olid metsaga kaetud. Otsest valgusvihku ka näha polnud, et UFO-d või nii. Ka ei olnud need alad nii valged nagu päeval, niisugused natuke hämarad aga ikkagi valgustatud nii, et järved, metsad ja jõed olid eraldatavad. Ma ei tea, kas teised lennukisolijad ka neid nägid või mitte, juttu sellest ei tulnud. Imelik.”
“Ei kujuta ette, millest see võis olla. Mingi maa kiirgus.” Taara aeglustab veel käiku,et sõita Anastassia taga tuules.
Läbivad veel kord Tõstamaa ning keeravad siit kruusateele, mis peaks neid viimaTõhela järveni ja hiljem Kallisse. On õige aeg laagriplatsi otsida, mis tuleb välja, osutub raskeks. Oleks pidanud jääma vanasse laagripaika kukeseente kasvukohta. Taara plaanis ööbimiseks Ermistu järve äärset. Kaardil on järv täiesti olemas, tegelikkuses pole midagi näha. Pole midagi, mis viitaks järvele. Aeg saab õhtusse. “Kas oleme järvest möödas või,” arutleb ta. Kaardi järgi peaks see suur veekogu ometi olema. Nad näevad küll ühe talu õue taga veekogu, kuid pole kindel kas “tuu on tuu”. On loomulik, arvab ta, kui on järv, siis viib sinna ka tee. Nad ei leia teed. Tuleb leppida selle retke ilmselt kõige armetuma peatuspaigaga kuskil võsa vahel, kus ka lõkkepuid raske leida. Saavad telgi ülesse ja söödud, polegi muud, kui “põhku” pugeda.
“Mul jäi see KGB jutt pooleli. Täna ongi sellest paras rääkida, ümbrus ja meeleolu kohe sobivad.  See on psühholoogiliselt üks raskemaid ja keerulisemaid lugusid. Vaat see kagebesnik, kes vales kohas ja valel ajal võrkudega kala püüdis, sellele ma tegin trahvi, kuigi ta küsis, kas ma ei tea, kellega mul tegu on ja et tema võib igal pool püüda millal tahab, see mees keeras mulle ära küll nii, et ma esiotsa arugi ei saanud, mis toimub. Alles kunagi hiljem panin pildi kokku.”
Oma töö juures oli Taara juba praktiliselt elimineeritud. Üks tema alluvatest hakkas tasapisi üle tema pea vaatama, hetke ootama, millal krõks teha ja solki valada. Taarald oli segases olukorras, teda nagu oli ja ei olnud ka, toimetas poolunes. Siis sigines ei tea kust, ei tea milleks, tööle inimene, kelle ametikirjeks võinuks panna – vaatleja. Taarald oli elus mõnikord ennegi sellist kummalist tüüpi inimestega kohtunud, kuid sellise ebamäärase aura pärast alati eemale hoidnud. Ja see oli ka nüüd selline kummaline tüüp, kellega ise küll kontakti ei otsi. Üldse oli vähe neid, kellega Taarald vabalt ja mõnuga suhtles. See tüüp, see Enn vististi, kleepis end kuidagi arusaamatult Taaraldile külge. Taaral polnud nagu otseselt põhjust teda ära ajada. Kuigi juhtus ka seda otsesõnutsi, et hea küll hakka nüüd minema, ilmus ta oma imala näoga teine päev jälle välja, kui suur sõber. Polnuks Taaraldil endal niipalju segadust, olnuks ilmselt ta arusaama Ennust ka “välja” mõelnud, selgeks noh. Libedad sellid on libedad, nad kohe oskavad igast praost sisse libiseda või katsu sa kuuli asemel seepi tõugata.
Enn vedas ja sõidutas teda oma autoga, kutsus külla, kena perekond – kaks last ja naine. Vaadati raamatuid rikastest ja selleni jõudmisest, Rockefellerist, Fordist ja teistest kuidas nad on vaesusest sihile jõudnud. Taarald noogutas kaasa ja imestas, et ta ikka veel siin on ja miks? Teisel päeval ilmunud Enn jälle Taaraldi õuele. Imelikult palju nuhkinud nurgatagustes ja pärinud. Tehti sõitusid mööda maad. Mis imeväel, oli see sugestsioon või mõni muu relv, leidis ta end olukorras, kus tal tuli ennast tõestada ja pätiseks minna. Mitmeid kordi Taara keeldus, ka seekord. Minema pidi just tema, sest nii see asi käib. (Kas rikkaks saamine või mis? Jäi segaseks.) Läks KGB kärsituks, pani veel mingi salarelva mängu või muutus Ennu tüütus ise relvaks, lõpuks oli Taaraldil mõõt täis, oksemaik suus, tahtis ta sellest kõigest ükskord juba lahti saada (see ehk oligi nende strateegia). Ilmselt valmisvaadatud koht – suurmajandi laut riugas kasvandikest ja Taarald oli nüüd seal sees. Tõstis ühe põrsa kaenla alla ning tuli tulema.
Taaraldile polnud päti tegemine võõras, ta teadis lapsepõlvest, mis tunne on varastamisel, seepärast oma hinges ta seda tempu enda jaoks varguseks ei pidanud, kuigi see oli vargus. Süüdistust oleks ta talunud kümnes asjas ja süüdi ta ka ennast pidas, kuid mitte varguses. Teistele seda ei tõesta, endale tegi ta selle selgeks.
Kahtlaselt ruttu olid mehed Taaraldi õues.  Mingit otsest vahelejäämist või apsakat ei olnud. See oli hiljem mõtlemisaineks ja ka juhtnööriks tegeliku tausta lahtimõtestamisel. Ega paljut ei küsitudki, Ennu vastu ei ilmutatud vähimatki huvi või, et kas ka kaaslane oli (sõideti ju Ennu autoga, mis võiks olla üldse ainukeseks juhtlõngaks). Veel mõtles Taarald, et kas siis ühte kadunud põrsast võib kohe virutatuks lugeda.
Kohus oli farss ja ühepoolne. Läbi udu mäletas ta neljakümmend rubla, mille ta laenas riigiadvokaadile maksmiseks, keda oli ühe korra näinud. Ametlikuks karistuseks oli kaks aastat tingimisi koos kogu vara konfiskeerimisega. Tegelikuks karistuseks oli nullitud inimene lukustatud uste ees. Kohtutäitur pidi küll kibedusega oma sõpradele pettumuse valmistama: kogu varaks osutus roostetanud külmkapp ja “Zaporozetś”, seegi jäi roostetama oma kohale ilma rataste ja mootorita.
Aastaid hiljem kinntas kuuldus koputajast Ennust puzzlena kokkupandud versiooni.
Mõlemad vaikivad, kumbki mõtiskleb omaette lahti tekkinud emotsioone või painajalikke mälestusi möödunud elust. Und ei tule. Vähkrevad vastikustunde küüsis.
“Jääks magamagi või oleks juba hommik, päikest tahaks,” sosistab Anastassia.

Hommik tuli uimasena. “Saaks siit minema,” mõtlesid mõlemad. Otsustavad kohvi hiljem, kuskil kaunimas kohas teha.
Tõhela järvega juhtub sama lugu, mis Ermistugagi, seda ei leita esiotsa kuidagi. Jõuavad külasse. Taarald möönab kaarti vaadates: “Me oleme ammu järvest mööda tulnud. Kaart näitab selle täitsa maanteeääres olevat. “Kas sina nägid vasemat kätt midagi?” Vastust ootamata ütleb: “Me peame tagasi minema, mingi tee peab ju järve äärde minema.” Käivad läbi iga vähegi teeotsa moodi teeotsa, kuni üks neist võsavahelt ilmselt kuhugile viib. Niimoodi võsavahelt see järv ka välja ilmub.
“Kaunis, tasus otsida,” rõõmustab Nastik.
“On selle moodi jah, mida olin oodanud.” Kuna järve ümbritseb võsa ja soistunud pinnas, on üllatav liivane kallas just selle koha peal, kus nad praegu seisavad ja kavatsevad siin päeva õhtusse lasta. Järv näikse madal olevat, roogu kasvab järve keskel ja ümber. Siinne liivase rannaga järvenurk on lage ja selge veega.
“Siin peab kala olema,” hakkab Taara nihelema ja käsi hõõruma. Telk ülesse, kohvi ja juba ta lähebki põlvist saati vees lanti loopima. Võõras kohas püüdmisega on alati mõistatuseks, mis kala ja mida sööb. Ta katsetab kõik landid läbi, jääb ühest ilma, kuigi järgneb sellele tamiili mööda, kuni vesi roovahel kurguni tuleb. Lõpuks peab ikka nii tugevalt tõmbama, et tamiil järgi annab. “Küllap Jaanil kolm haugi ja paar ahvenat juba vöö küljes ripuksid,” kadestab Taara endamisi teise mehe annet. “Olgu peale, proovin õhtul uuesti,” loodab ta hilisemale võtuajale. Tal on pikk maa tühjade kätega läbi vee jalutada.
“Pann on soe. Tule aga tule!” hõiskab Nastik kaugelt lõõpides. Nastik on vahepeal ürdiaia plaani joonistanud liiva peale. Spiraali kujulise. Sinna sisse on ta torganud olemasolevaid taimevarsi.
“Mida näiteks see angervaks tähistab,” küsib Taarald.
“Angervaks tähistabki angervaksa, see on ka raviomadustega,” vastab Nastik.
“Ja palderjan, neid kasvab niigi meil metsa all igal pool, mis mõtet on neid veel eraldi kasvatama hakata?”
“Vaata, see spiraal annab neile tugeva energeetilise toime, mõju on suurem.”
“Kuni sa oled sinna spiraali keskele jõudnud ja jõud otsas, siis söö või tavalist maltsa, et tagasitulekuks rammu koguda. Maltsa pole vaja külvatagi, see tuleb niikuinii.”
“Muidugi ma panen rohkem maitsetaimi ja neid mida metsast ei leia. Eks ma seda ilu pärast rohkem teen,” ütleb Nastik.
Trobikond lapsi ilmub sama teed kaudu järve äärde. Pisikesed kummipaadid kaasas. Mitu tundi on järv nüüd nende päralt. Järveäärne on korraga elu täis. Taarald piilub vargsi, kas keegi ehk mõtleb kala püüda, siis näeb, kas näkkab või polegi siin järves vee-elukaid. Ei julge küsima ka minna, piinlik.
Taarald  otsib päikese lõõsa eest varju. Minnes metsa luusima, leiab teeraja, huvitub selle mõttest ja nii jõuab vana ilmselt kaua kasutamata järveäärse saunani. “Imelik, et seda teiselt kaldalt näha polnud,” imestab ta. Astub sillale, kus mõned lauad läbi mädanenud. “Siin oleks võinud õnge proovida.” Heidab sillaotsa kõhuli vaatamaks, kas mõni maim ilmub välja. Näeb ujurit veepinnale tõusvat ja vesijooksikuid, veel näeb kaani sillaposti külge kinnitunult. “Mitte kalapoegagi,” arvab ta ja kõnnib minema. Teepeal näeb murdunud kaske, millel pahk küljes. Võtab pussi ja uuristab selle tüve küljest lahti. Sinna kulub mitu tükki aega. Veeretab pahka kahe käe vahel, jõudes niimoodi “koduranda”.
“Kus sina käisid?” küsib Nastik.
“Leidsin paha,” näitab Taara ümmargust puutükki.
“Mida sellega tehakse?”
“Teen sellest piibu ja hakkan sinu drooge selles tõmbama. Näiteks paiseleht pidi kopsudele kasulik olema, kui seda suitsuna sisse tõmmata.”
“Mina rääkisin nende lastega juttu. Küsisin, kus nad elavad ja koolis käivad, kelleks nad tahavad saada ja selliseid asju. Üks poiss tahtis aseprokuröriks saada, küsisin, miks ase-, sellepärast, et siis saab need kaabakad minema ajada, kes neil metsad lagedaks võtavad. Pärisprokurör ei saavat seda teha sellepärast, et tema peab tegelema paberitega. Siis nad küsisid, kes meie oleme ja kuhu läheme. Ütlesin, et otsime ühte väga haruldast taime, sellepärast peame kõik järve ümbrused läbi käima. Üks tüdruk arvas teadvat, mis taim see on, sest tema ema on bioloogia õpetaja aga taime nimi ei tule talle meelde. Siis nad andsid mulle selle järvekarbi mälestuseks ja läksid minema,” jutustab Anastassia oma loo.
Taara teeb lõkke. Võtab potiga järvest vett ning asetab leele. Otsib moonakotist makaronid, konservi ja sibula. Asetab need lõkke äärde vakstule.
“Mida me süüa teeme?” küsib ja neelatab Nastik.
“Pläusti.” On lühike vastus. “Täna teeme pläusti, homme teeme pläusti, pläusti teeme üle-ülehomme… Pläust on see, kui kõik, mis veel alles on, segatakse kokku ja kuumutatakse läbi. Pläusti süüakse põhiliselt lusikaga. Pläusti ajalugu ulatub mitme aastakümne taha, kui esimesed matkagrupid jõudsid väljaspoole koduvabariigi piire ja süüa hakati tegema ämbrites. Pläusti kõrvale sobivad kuivatatud leivakuubikud ja tee. Enne sööma asumist tarvitatakse krokki. Kroki ajalugu pärineb aastast…”
“Ja magustoiduks?”
“Kampott, nagu venelased ütlevad.”
“Kuhu kala jääb?”
“Tõstamaa kohvikusse. Vaatasin, seal oli lagunenud saun, silla pealt - mitte üks lepamaim ei suvatsenud end näidata,” põhjendab Taarald oma ilmset saamatust.
Õhtuhämaruses peseb Nastik järves kausid ja kruusid, asetab need tagurpidi vakstule. Taara on telki roninud. Nastigi on kohe telki pugemas, enne veel peseb hambaid. Nüüd on ta oma mehe kõrval telgis. “Kas räägin täna roo tegemisest?”
“Lase tulla.”

“Pärast kalapüügi kokkuvarisemist asusin süsteemsemalt roovarumisega tegelema. Mingil määral sai sellega ennegi kokku puutuda. Nüüd võtsin asja tõsiselt käsile. Teadsin Noarootsis sobivat katuseroogu suurtel aladel kasvavat. Võtsin kamraadi kaasa ja läksime ekspeditsioonile. Noarootsi sobis. Üllatavalt kiiresti leidsime ka mehe, kes meid majutada võttis. Ruumi tal oli, nii õues kui majas. Mainisin talle nelja meest, kellega pidime tulema. Kui meeskonda kokku klopsisin, selgus, et tahtjaid on liigagi palju, lausa pressiti peale, isegi Tallinnast. Ausalt öeldes, mul siiamaani veidi häbi Jüri ees, et niimoodi sisse pressisime, sest pärast sai meid kokku kaheksa meest ja nõutuks kohkunud Jüril tuli meid kui paratamatust ära mahutada. Läbi käis sealt koguni kaksteist inimest. Tänapäeval ikka uskumatult vastutulelik mees, muhe vanamees, suhtleme temaga aeg-ajalt siiamaani. See koht oli suurepärane, paremat paika oleks raske unistadagi. Nagu sa juba aimad, lendas seegi ettevõtmine millalgi õhku, ometi oli see köki-möki hind maksta selle elamuse, selle elukooli eest, mille me sealt saime. Lõppkokkuvõttes jäime kõik rahule ja mult on hiljem ikka ja jälle küsitud, kas miskit plaanis ei ole. Ehk võiks kogu ettevõtmist võrrelda veidi EÜE-ga, kus oluline polegi tulemus, kuivõrd tegevus ise.
Selleks ajaks olid mul olemas kolm  “Buran” mootorsaani, võimas diisel “Toyota Crown”, suur kunagine limusiin. Kasutasin seda ka veoauto eest, teenis hästi, tuksus ja sõitis, vedas ja välja vedas. Vajusime sellega kord Haapsalust üle jää tulles tagumiste ratasega läbi jää kalda ligidal, välja tuli. Ehitasime roo pakkimise pingid, lasin keevitada suure kelgu rooveoks. Seda vedasid “Buran” ja  “Toyota”, kakssada kahlu mahtus peale. Varustust sai palju. Et kelk nii suur sai tehtud, polnud võimalik seda mööda maanteed kohale toimetada. Nii panin roopukid ja muu varustuse kelgule, kelgu  “Burani” taha ning sõitsin Virtsu külje alt piki Väinamere kallast jääpeal Noarootsi. Rohukülast pidin maad mööda ringi minema, kuna praamitee tuli ette. Kohale jõudsin. Tagasi pole seda kelku keegi toonud, see seisab sealmaal tänasepäevani. Nüüd siis veel auto ja meeste järele. Teise “Burani” tõime autokärus. Kolmandast “Buranist” lootsin roolõikusmasinat ehitada. Millise hulga raha ja närve sinna alla panin! Kui pole ette nähtud, siis ei saa ka. See oli esimene kord, kui tundsin tõsiselt kellegi kätt ja seda endale teadvustasin. Kätt olin ennegi tundnud aga kõike ikka juhuseks pidanud, kuigi need juhused olid absurdsed ja loogiliselt võttes võimatud. Aga jah, sellest korrast istusin maha, hakkasin mõtlema ja Jumalat leidma.
Roogu lõikasime käsitsi. Kasutasime sirbi ja vikati vahepealset isetehtud tööriista. Hiljem leiutasime vikati külge traadist koguja, nii läks tegu libedamalt. Ise proovisin sellega vaid kätt, põhiliselt vedasin roogu. Kõigepealt “Buraniga” rooväljalt auto juurde, siis vahetasin “hobust”, panin kelgu auto järgi ja vedasin koju. Koju – see tähendab sinna, kus elasime, seal ka roogu pakkisime ja sealt edasi läks teekond kokkuostu, kes need omakorda Taani või mujale välismaale viis. Looduslik materjal oli moodi tulnud, seepärast läks kaup hästi. Kvaliteedinõuded olid kõrged, õppimine võttis aega. Me tegime kvaliteetselt, sisemine tsensuur ei lubanud meil taset alla lasta. Hiljem võisime oma roo ilma vastuvõtjata ära viia, puhtalt sõna peale.
Roogu oli vaja otsida. Vaadates paistis roogu kõikjal ja laiadel väljadel. Lõikuskõlbulikku hoopistükkis vähem, sest see pidi olema peenike, tugev, kõige paremaks loeti punase varrega roogu, see pidi olema sirge ja seal pidi olema võimalik seda lõigata. Kohrutus nullis nii mõnegi ilusa roovälja. Kui jalg jääst läbi vajub, siis roogu ei tee. Otsimisretkedel kukkusin “Buraniga” mõnigikord kohruauku, kunsttükk oli see sealt jälle kandvale pinnasele saada. Mõnikord müttasin terve päeva. Tol ajal ju neid mobiile igal matsil polnud. Mäletan, kaks korda sõitsin õnnetult saani suusaga jää alla, sõnaga, suusk jäi jäässe kinni. Lendasin pealt minema, läbi tuuleklaasi, kümne meetri kaugusele hange. Ehmatas ära. Teine oht “Buraniga” sõites jää peal on, kui sile jää ja saan läheb külglibisemisse. Saan on täiesti juhitamatu, juhtub nüüd jääl pisikene konarus olema, kui oled pealt läinud, libised nagu kass multifilmis käpad laiali.
Ega`s me kogu aeg rakkes olnud. Sulailmadel ilmestas seda elu-melu meil seal üleüldine vennastumine. Ka peremees ise võttis sellest vennalikult osa. Põhiline küsimus on mul meelde jäänud: kes, kuidas, kuhu ja millega järgi läheb. Kõikse kindlam koht oli läbi öise metsa bensiinijaama sõita. Juhtus, et ühel vennastumisel arvas keegi Haapsalu ligemal olema. Nii saigi, et kolm meest keset ööd “Burani” selga istusime ning üle lahe naaberlinna märjukest otsima läksime. Öist müügiletti otsides tegime saaniga linnale pool ringi peale ning tagatipuks “Buranitasime” piki peatänavat holmide poole. 
Tilk – tilga haaval hakkas roogu ja raha kogunema. Tilk – tilga haaval sain võlgasid tasuda, palka maksta ja varustust osta. Nii-öelda sain fifti-fifti otsad kokku. Iga järgnev koorem oleks kasumit tootnud, oleksin võinud endagi tasku mõne krooni poetada. Ja siis muidugi tuli see “ja siis”.
Keset kõige külmemat talvekuud, tuli soe tuul ning tõi meile neli-viis kraadi sooja. Üleöö. Mootorsaanid ja muu varustus ning osaliselt lõigatud roogu asusid tööpõllul. Ootasime ilma paranemist. Rooväljale minnes liikusime põlvini vees, saanid poolenisti uppunud, roog vettind ja laiali. Mis edasi saab, polnud enam probleem, küsimus oli, kuidas edasi saab. “Buranid” olid vaja kätte saada ja otsad kuidagi kokku tõmmata. Kuskilt roo sügavusest me ükspäev ühe, teinepäev teise masina välja tõime. Kõige hirmutavam oli see, et rahavood olid katkenud. Ei saanud ju kaks kätt taskus rahulikult minema jalutada. Ring oli vaja täis venitada. Olime tekitanud Jüri õuele segadiku. Olemasolev roog oli vaja pakkida, elamine taastada algseisu, mehed ja tehnika minema transportida, üüri maksta, kütet osta, töötasud meestele kätte anda. Palgad sain viimase roo eest välja maksta enam-vähem. Kui ükskord ise viimasena ära hakkasin minema, olid taskud tühjad, nii et laenasin peremehe tagavaradest diislit, ämbritäie. Lõpu silumine võttis mitu nädalat, niikui alustaminegi, inertsiga.
Millalgi hiljem üritasin üksinda roogu teha. Oli ilus külm talvepäev. Sõitsin jalgrattaga luurele, et roo võimalikkusest sotti saada. Sobis: roog ilus, jää sile ja tugev. Järgmisel päeval läksin täisvarustuses, ilm oli küll soojemaks läinud kuid arvasin sellist jääd vastu pidavat. Aga ei, vesi oli peal ja kalda ääres nii, et pealegi ei pääsenud. Ja kui ma polnud oma kangekaelsuses ikka veel seda mõtet peast visanud, tehti asi kiirelt ja otsustavalt selgeks. Puust ette ja punaseks: roog oli maa pealt pühitud. Ainult lagedad väljad. Torm käis üle ja tegi puhta töö, maatasa sõna otseses mõttes. Siis, alles siis, mõistsin mida võtta, mida jätta.”
Anastassia vaatab telgi uksest välja: “Sa vaata, kui ilus suur ja kollane täiskuu. Tead sa mis, nüüd läheme sinuga kuuvalgel öösel keset džunglijärve ujuma. Vot, seda ma tahan teha.”
Kaks paljast inimsiluetti, üks mees, teine naine, astuvad kuupeegeldusteel läbi vee. Ja varjud on pikad.

“Täna on viimane, vändaliselt kõige raskem päev. Sõita tuleb palju ja pool sellest on see sama kruusatee,” niimoodi alustab Taarald selle päeva hommikukohvi kõnelust.
“Küllap me koju ikka jõuame. Loodame, et rattad lõpuni vastu peavad.” Anastassia on optimistlik.
“Kas kellelgi kaebusi on?” küsib Taara ametlikult grupijuhile kohaselt. “Tugevust näitab matkal oma hädade väljatoomine, mitte nende varjamine, sest”,  ta tõstab näpu püsti, “sellest sõltub kogu grupi saatus!” Ta tõuseb ka ise täies pikkuses püsti, et hakata tegutsema ja uuele päevale vastu minna. Korrektselt pannakse varustus kokku, seotakse ratastele ja pingutatakse veelkord üle. See kõik on veidi paatoslik ülepingutamine: ikkagi viimane matkahommik ja pidulik. Laagriplats korrastatakse niisuguseks, kui see oli tulles ja asutakse teele. Metsatee käiakse ratta kõrval. Kruusatee on vilets, liiga jämedad kivid. Tuleb see kakskümmend kilomeetrit sellega leppida. Kakskümmend kilomeetrit peaaegu tühja kõnnumaad, maju siin teeääres pole. Nad sõidavad paralleelselt  kõrvuti. Vasakut kätt on kolme meetri kõrguste karuputkede väli.
“Kuidas need siia metsade keskele on saanud?” küsib Taara.
“Keegi oleks justkui neid siia külvanud, tee äärde,” nendib Nastik
“Sosnovski, kes siis veel!”
Edasine tee on üksluine, mõlemit kätt põhiliselt võsa.
“Nastik.” Nastik ehmatab kergelt. Küllap ta oli oma mõtetes kuskil ära. Keha rändab ruumis, vaim rändab ajas. “Mida sa oma lapsepõlvest mäletad?”
“Ma just meenutasingi seda aega, kui isa mind mööda metsi vedas. Tema õpetas mulle taimi ja üldse loodust nägema. Hobusega käisime metsast puid vedamas siis, kui kõikidel olid traktorid olemas ja traktoriga võinuks ühe korraga puud ära tuua. Siili mäletan. Üks sinikaelpart oli meil õue peal, elas koos kanadega. Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, igatahes pisikene, ronisin kõrge puu otsa ja enam ei julgenud alla tulla. Mitu tundi ootasin seal üleval. Siis, kui otsima tuldi ja nimepidi hüüti ei julgenud vastata ka, et kukun alla. Lõpuks leiti üles, sest koer hakkas puu all haukuma. Isa ronis mulle järgi, sidus köiega enda külge ja tõi mind alla. Isa oli mul üldse rohkem. Ema käis laudas tööl. Ah-jaa, keravälku mäletan ka. Magasime õega suvel aidas. Vihmane ilm oli. Keravälk hõljus mööda põrandat. Kärsahaisu oli küll, aga õnneks midagi põlema ei pannud. Hirm oli, hoidsime õega teineteisest kõvasti kinni, ei julgenud iitsatadagi. Mul ei tule praegu nii äkki rohkem pilte ette. Küllap ma jõuan sulle rääkida, kui midagi meelde tuleb. Sina oled suurest perest, teil võis küll lõbus olla?”
“Huvitav igatahes. No me elasime ka linnas. Maal ja rändamas sai palju käidud. Kevadeti oli meil traditsioon vendadega ühte kindlat marsruuti jalgratastega sõita. Nimetasime seda “Kevadiseks Ringiks”. Tartu maanteed mööda Paidesse, Türile ja vanatädi juurde. Tagasi tulime vana Viljandi maanteed mööda. Mäletan, et olin kogu aeg hädas oma jalgrattaga, no me ju klopsisime ise neid osadest kokku, ühtegi uut asja meil polnud. Minule jäid tavaliselt nendest vanadest asjadest omakorda kõige vanemad, sest olin siis kõige noorem. Praegu ajab naerma, aga ma tahtsin ka endale ilusat jalgratast ja värvisin vana “meesteka” tavalise pintsliga potisiniseks, irvitamist kui palju. Meil oli lastena suhteliselt vaba voli. Ema ei jõudnud meid kõiki korraga kantseldada. Mäletan kuuekümne seitsmenda aasta  augusti tormi. Maja ees pargis olid suured männid risti-rästi pikali ja laiali. Teise korruse korteris oli üle kümne sentimeetri vett põrandal. Pioneerilaagrid meeldisid millegipärast eriti. Valgemetsa laagris oli meil teise poisiga kahe peale üks pruut, nii laste mõistes, ta oli teisest rühmast ja noorem. Hoidsime teda igatpidi oma kaitse all, käisime jalutamas ja tegime kingitusi. Seal laagris oli ka selline karistuse liik, kes öörahu rikkus, see viidi aluspükstes tüdrukute tuppa ja ta pidi käed üles tõstetult seal niimoodi seisma. Veel mäletan sealt laagrist, kui hea meel oli, kui keegi külla vaatama tuli ja kommi tõi.”
Vestates lapsepõlvemälestusi, jõuavad nad kuidagi äkki suure maanteeni. Siin on asfaldi peal kergem sõita. Kell on veel noor õhtu, kui nad väsinutena, kuid õnnelikena koduõue murule siruli viskuvad.




ÕUETAGUNE

Taarald on töötoas. Meisterdab taimekuivatusreste ravimtaimede tarvis. Anastassia on korjanud mitmeid ruutmeetreid taimi, mis toa põrandal ajalehtedel kuivavad. Sestap ta nüüd klopsib, et saaks droogid kuskile kõrgemale riputada. Tegemiste kõrval meenutab ta öiseid jutuajamisi Angelikaga.
Enne Anastassiaga kohtumist oli Angelika ainuke, kes talle lähedal oli, teda mõistis ja ikka armastas. “Kole on mõelda, lausa uskumatu, kuidas ma Angelikaga käitunud olen,” süümitseb Taarald omamisi. Taarald on tema peale häältki tõstnud, on tema juures nutnud, palunud ja andeks palunud. Taarald oli nutmapuhkemiseni nördinud olnud, kui Angelika ei tulnud, ka siis mitte, mil ta teda kutsunud oli. Mõnikord tuli Angelika vaid korraks, et öelda: “Sa ise tead kõiki asju.” Taarald mõtles ise küll palju asju välja ja pani “pilte” kokku, kuid ta ei olnud sugugi kõiges kindel.
Juhtus ükskord niimoodi, et enne kui Angelika oli tuppagi jõudnud, teavitas Taarald vajadusest minna järgmine päev Malle juurde. Ei jõudnud veel seletamagi hakata miks, kui Angelika sõnagi lausumata kadunud oli. Küll Taarald oli närvis, siunas ennast ja tembeldas Angelika armukadedaks. Nüüd ei ilmutanudki Angelika ennast nädalaid, enne kui Taara end silmini täis võttis, laaberdas ja pärast ennast haletsema hakkas. Venelanna oli teda koju toimetanud, sellest ei teadnud Taarald ise midagi, oli vaid hommikul imestanud enda asu- ja olukorda. Tõsine arusaamatus oli see, et eile ostetud pudelid olid korralikult laua peale pandud ja täitsa puutumata. Hiljem ilmutas Angelika ennast niipalju: et armastab Taaraldit ja varsti läheb kõik mööda… “Jah, ta oli takistanud ju Malle juurde minemast,” meenutab Taarald, “et mis sa tõmbled, sul on vaja siin kodus olla.” Ta oli isegi auto ära lõhkunud, siis lõhkus jalgratta ja lõpuks peitis koguni jalanõud ära. Seda kõike Taarald teadis ja mõistis, kuid venelanna oli ise ka ühe lubaduse siis veel täitmata jätnud. See käis talle üle mõtlemisvõime. Ometi ootas Taarald Angelikat ja ootab praegugi, pea igal öösel. Räägib temaga oma mõtetes.
Mees sai esimese kuivatusresti valmis ning läks naisele näitama. “Tubli, see sobib küll,” tähendas too.
“Nastik, ma seletan sulle mida tähendab “tubli”. Ise ma seda mõtet ei tähendanud, küll aga võttis mitu päeva selle sõna lahti tunnetamine. Inimene vajab tunnustust, võrdväärset, võrdväärselt, ilma hinnanguta. “Tubli” on hinnang alluvale, orjale, tehtud töö eest. Kellel on õigus ennast ülemaks pidada ja teist kiita sõnaga “tubli”? Igasugune kiitus on üldse väär, see on kohustav, kohustab juba ette. Ka “tubli” kiidab küll tehtut, kuid juba kohustab ette, et kui teed edaspidigi minu tahtmist mööda, siis ma kiidan sind ja siis ma armastan. Kiitus vajab sõna, olgu selleks siis “tubli” või midagi muud, tunnustus ei vaja tingimata sõnu, sellest saadakse niigi aru.
Naine vaikib tükk aega, vaatab mehele silma: “Ma mõtlen selle üle, ehk jõuan järele. Nüüd ma panen raudrohud sellele tunnustust väärivale restile kuivama.”
“Oota nüüd, pean selle enne üles riputama, et jalgu ei jääks.”
Naine segab käega õrnalt teisi ürte, mõlgutab siis: “Teeksin ikkagi sinna tiigi veerele ürdi aia. Niisuguse ringikujulise. Niisuguse mitme ringi kujulise, õieti spiraali kujulise, et kui lähed keskelt ürti võtma pead spiraali mööda minema, otse ei tohi minna. Mis sa arvad sellest?”
“Vägev ju, ma olen sellest kuskilt lugenud. Ja mina teen üle tiigi silla, sellise kaarsilla. Siis saab otse sinu ürdiaeda minna. Kui minul on vaja sealt mõnikord miskit korjata ja sina ei näe, siis mina küll mööda spiraali nagu mööda nööri käima ei hakka!”
“Siis see rohi ei mõju,” ütleb naine.
“Olgu siis peale see sinu rõõm, lähen korjan otse metsa alt või aasalt.”
Hommikul lesib Taarald veel voodis. Anastassia istub jalad krõnksus diivanil, vihik põlvedel.
“Hommik,” tervitab mees. Naine on meest vaadates inspireeritud:
“Miks sa,
ärkvel ju olles,
lamad vaikselt, nii vaikselt,
nagu liigutust kartes.
Nagu oodates veel…

Miks su silmad,
kui selguse meri
on helkivalt rauged
ja nõnda kauged.

Vist unes nägid
hella ja õrna,
kaunist ja kallist,
kõikehaaravat, suurt.”

Keskpäeval võtab mehenaine korvikese. Jalutab kummalise hüpleva kõnnakuga, vaid loodus jälgib teda, metsa veerde pärnapuu alla. Kavatseb pärnaõisi korjata. Viskub rohtu, lamaskleb. Pöörab selili, pöörab kõhuli. Riietub ülakehast lahti. Korjab tunnikese õisi, istub siis seljaga puu tüve vastu ning jääb mõttesse. “Juulikuu lõpp,” mõtleb ta:
“On saabunud suve mõtlikkuse päevad.
nagu võllikiige;
suvi seisab, seisab, et siis langeda.
Hoog kadunud, vaikus,
vares kraaksub vaid.
Hoog kadunud. Vaikus.
Vaikus täis pingul vaikust.
Anastassia korjab üles oma riided, võtab õitekorvi, astub läbi majataguse toa poole. Maja nurga peal kohtub ta oma mehega, kes on tulnud just tiigist, märg ja paljas. Anastassia võtab mehel ümber kaela, kallistab ja suudleb teda.
“Lähme tagasi, tahan ka vette,” suunab naine meest tagasi tiigi poole. Sulpsavad hüppesillalt vette. Anastassia hakkab vees sulistades äkitselt naerma: “Mul tuli üks lugu meelde, Olin teismelise eas, kui õega Vilniuses käisime. Kujutad ette, meil oli koer Perri, see oli küll rohkem õe koer aga lugu ise on järgmine. Oli ka selline soe juulikuu lõpp. Jalutasime Vilniuse pargis ja jäime sinna muru peale tukastama. Kui üles ärkasime, ehmatas õde: “Kus Perri on?” Mina ka ehmatasin ära, mõlemad poolunes, uimased palavusest, vaatame ümberringi, et kus Perri on. Hakkasime teda paaniliselt hüüdma ja otsima. Tükk aega otsisime, õel pisarad silmis, et võõras linnas nüüd koer kadunud, ei oska ju otsida ka kuskilt. Lootusetult istusime murule, kui mulle turgatas pähe, et kas meil Perri üleüldse kaasas oli. Siis puhkesime naerma. Me ei võtnud ju teda reisilegi.”
Taarald hakkab selle peale muigama, siis päriselt naerma.





MESITARUD


Mees lükkab õueukse pärani, astub trepile, teeb kätega laia ringutuse. “Ilus päev täna,” tervitab Taarald. Õhus on tunda augusti hõngu. See on teistmoodi õhk, erineb suve alguspäevade hõngust. Ta teab, et varsti tulevad karged hommikud. See on ka alati midagi uut, toob värskendust leitsakulistele juuli päevadele. Kõik aastaajad on omamoodi ja ilusad, mõtleb, mida ta küll teeks ilma aastaaegadeta. Viies aastaaeg pole suurem asi, isegi ebameeldiv, lausa tusameelne. Täna on ilu, seepärast läheb Taarald aita, toob käsivarrel kümmekond kärjeraami, mis vajavad ettevalmistust. Tuleb nendega kööki, paneb jootekolvi valmis, keedab kohvi ja otsib üles kunstkärjed ning traadi. Anastassia vaim ilmselt lendab veel kuskil orgude ja mägede kohal. Taara lõikab valmis pooleraami suurused kunstkärjetükid, paneb need käepärast. Käepärast paneb ta ka traadi, näpitsad ja naaskli. Rüüpab kohvi. Pingutab kärjeraamide traadid. Mõnel on need hoopis puruks või puudu, need on vaja asendada. Traatidele laotab ta vahalehe ning sulatab selle kolviga traadi sisse kinni. Siit edasi ehitavad mesilased ise. Küllap nad oskaksid kõike algusest lõpuni ise teha, kuid siis ei oskaks inimene enam ise edasi teha. Nii annab inimene mesilastele valemi ette, mille järgi nad peavad tegutsema. Taaraldil on kaheksa mesitaru, need vajavad ülevaatamist.
“Jumal on täiuslik.” Mõtleb Taarald. ”´Ta on tervik. Kui inimene kaardipaki sassi ajab, näeb Jumal tervet kaardipakki ja teab, kuidas neid järjekorda seada. Inimene näeb ainult ühte kaarti, mille peal ta parajasti istub ning ei orienteeru selles tohuvapohus. Samas ei korrasta Jumal ise kohe kaardid, vaid laseb seda teha inimesel endal. Aga Jumal juhendab inimest, nii öelda söödab talle kaardid ette. Inimesel oleks vaja vaid hüpata järgmisele, ette antud kaardile. Ta ei tee seda, sest tema loogika järgi on see kõige mõttetum kaart. Inimene näeb, arvab ja teab, et seitsmele järgneb kaheksa, küünitab seda, milleni ta veel ei küüni. Ta on ära unustanud, et viis ja neli on ka veel paika panemata, enne kui kaheksa juurde minna. Jumal teab seda, sellepärast söödabki talle number neli kaardi, et astu sellele, siis saad sealt edasi astuda. “Kuidas nii, kui loogika ütleb, et järgmine kaart on kaheksa,” karjub inimene.””
Koer kaabib köögis käpaga toa ukse piita. Ilmselt on perenaine tõusmas. Taara ootab iga hetk ukse avanemist, et sinna ilmub kohe-kohe kaunis naine oma täiuslikkuses. Ootab tema sügavaid silmi hommikut kaunistama. Anastassia avabki ukse, silitab koera, fikseerib mehe pilgu, vaatab tema tegevust ning askeldab endale hommikuse olemise.
Keskpäeval avab Taarald esimese mesipuu. Pere suurus ütleb, et tuleb peret poolitama hakata, nad ei mahu enam ära. Äärmised kärjed on mett täis ja kaanetatud. Vaja  magasin lisaks panna, sest kanarbiku aeg on alles tulemas. Tänane mesi on pehme pärnaõiemesi. Sügisel on mesi tume ja paks, raba siin ligidal. Taara võtab välja kolm rasket meega kärge, vaatab üle haude, puhastab taru ja lisab tühjad raamid. Ta paneb raamidele poolraamid peale, et oleks ikka ruumi, kuhu mesilastel mett koguda.
Kaks taru üle vaadanud, viib kärjed sauna, muidu on mesilased ja herilased kohe platsis. Toob lisaks uusi raame. Kolmas pere on kehvemas seisus, sülem välja lennanud ja uus pole elujõudu kogunud. Taara puhastab taru, siit ta mett ei võta. Neljandast perest võtab mett ja ühe kärje suiraga. Taarale meeldib suira maitse, ta teab ka selle kasulikku toimet. Täna rohkem ei jõua, õhtul lähevad mesilased närviliseks, kui neid segada. Päeval on nad ilusa ilmaga nii ametis, et pole aega mesinikuga tegeleda.
Järgmisel päeval vaatab ja korrastab ta ülejäänud tarud.
Taarald tuleb tuppa. Anastassia teeb majas suurpuhastust, korrastab kapid ja sahtlid. Taara lõikab endale kärjest meeleiba ning urgitseb sealt suira välja.
“Oled sa ise näinud, vaata, need on su ema ülestähendused. Libisesid kausta vahelt välja, kui kappi puhastasin,” näitab Nastik mehele paberilehti. “Loen sulle ise ette:
Taara: Ema, millal me toome väikese tita?
Ema: Meil ju lapsi juba on. Me vist ei toogi enam juurde.
Taara: Ei, toome ikka. Siis mina võtan selle endale.
Ema: Kui sa suureks saad, siis tood ise endale tita. Võtad naise, toote haiglast tita ja hakkate teda koos kasvatama.
Taara: Siis meil on kaks isa. Aga kuidas naist võetakse?
Ema: Kui sulle keegi meeldib, siis küsid tema käest, kas ta tahab sulle naiseks tulla. Kui ta on nõus, siis hakkate kahekesi elama.
Taara: (Kõheldes) Ma vist ei julge talle öelda.
Ema: Mis seal siis karta on?
Taara: Aga ma tahan autot ka saada…
Ema: Nojah, eks lähed tööle, saad raha ja ostadki auto.
Taara: Aga ma ei tea, kus töö on.
Selline lugu. Teine lugu on ka.”
“Muide üks tita toodi juurde küll,” lisab Taarald.
Anastassia jätkab:
“Taara: Ema, kas sina tõid minu ka haiglast?
Ema: Jah.
Taara: Aga kuidas sa teadsid, et ma eestlane olen?
Kas pole vahva, lapsed on ikka naljakad.”
“Väljavõtteid laste kirjanditest kuskil lehes, loen alati suure mõnuga: “Sakala” toimetajateks olid Karl, Robert ja Kobson.” Taara hakkab naerma. Naerab ka Nastik.
Taarald läheb aita, tõstab meevurri kärusse ja viib sauna. Saunas on soe, mesi voolab kiiresti välja. Kümme kärge on vaja vurritada. Kärjed tilguvad, ta limpsab näpuga kärjeraami ääri. Nastik astub sauna sisse: “Näita mulle ka kuidas see asi käib. Kas sellega keeratakse mesi välja?”
“Jah, vurritatakse. Näe, ma panen neli kärge siia sisse ja sina vot niimoodi hakka nüüd väntama. Alguses aeglaselt, nüüd kiiremini ja lõpuks võid uhada niipalju, kui torust tuleb. Need on kooritud kärjed. Enne tuleb kaanetis maha võtta, muidu ei tule mesi välja. Tarus on mesi hästi ära pakitud. Kärjekannudes mesi ei kristalliseeru aga kui nüüd mee välja võtad, siis umbes kümne päeva pärast on mesi läbipaistmatu, kõva ja ei valgu laiali,” seletab mees naisele mesinduse üksikasju. Ta paneb kraanile ämbri alla ja sõela selle peale. “Nüüd määrime su meega kokku, võta aga riided seljast.”
“Ah, jäta.”
“Miks mitte. See on nahale kasulik,” määrib mees naisele “mett moka peale”. “Oota, aga saun on soe, võiks leili ka võtta? Pärast joome teed meega.”




SEENEL

Anastassial on seenekorv, Taaral kilekott. Esiti ei leia nad ainsatki seent, silm pole kohanenud. Ükshaaval ilmuvad need siiski aja möödudes üksteise järel välja.
“On päike läänest tõusnud juba ja inimesed ei tea, kas tõusta või edasi põõnata. Või kuidas see oli. Mul tuli meelde, mul oli kunagi üks tõeline õpetaja, eesti keele õpetaja. Tema rääkis, kuidas Puśkin oli õpilastel käskinud luuletus kirjutada ja käinud ise mööda klassi ringi. Näinud, et üks õpilane närib sulge ja vaadanud tema paberit. Seal olevat olnudki see esimene stroof, siis võtnud Puśkin ja kirjutanud selle teise poole, et klapiks. Eks ta vene keeles oli ilusti riimis aga ma ei mäleta täpselt ka kuidas mu eesti keele õpetaja seda tõlkis.
Tõmmu riisikas on mõnus. Naissaarel oli neid palju ja seeni oli seal sel aastal sõna otseses mõttes nagu vene muinasjutus. Ma küll ei tea täpselt, kas vene aga kuskil muinasjutus küll. Maa oli seene vaiba all. Erinevaid liike igasuguseid, kusjuures ussitanud seeni polnudki. Oled sa siin veel?”
“Jah, olen su selja taga, millal sa Naissaarel käisid?” huvitub Anastassia.
“Oot ma lõpetan seene jutu enne. Läksin majast välja, pann oli pliidi peal. Kui seentega tagasi jõudsin, oli pann ilusasti soe.”
“Mh-ha. Vaata, paremat kätt sul seal. Männiriisikas noh.”
“See oli millalgi üheksakümnendate keskpaiku. Helistasin ajalehe kuulutuse peale, et olen selle ala mees ja juhtimise – organiseerimise kogemus ka olemas. Mees lubas suuremeelselt ise kohale sõita ja täpsemalt rääkida. Sõitiski. Ilmselt, nagu mulle hiljem selgeks sai, meeldis talle väga autoga kihutada. Ükspäev oli ta oma uhke autoga platsis. Selgus, et tema on saanud ainuõiguse majandada Naissaare metsi. Need olid veel puutumatud. Vene militaarsusel oli ka positiivne pool. Ühest küljest ta reostas Eestimaa loodust, teisest küljest jäid paljud paigad puutumatuks eestlaste endi pealetungi eest. Ütles, et tal oleks vaja kahte brigaadi sinna tööle ja tööde organiseerijat – juhendajat. Edasi rääkis ta rohkem endast ja oma naistest. Mina panin mõtetes juba oma meeskonda kokku. “Milline võimalus, milline šanss ennast realiseerida,” hüüdsin endamisi vaimustunult. See on see, mida olin oodanud. Siia saan panna kõik oma oskused ja anded. Minu jaoks oli põhiline asja loomingulisus. Nüüd sain jälle hakata tegutsema, mis pani mind elama. Asja teine ilus pool oli eksootilisus ja ainukordsus – Naissaar. Ikkagi esimesed. Oleks nagu maadeavastajad. Saar oli hiljuti vene vägedest vabanenud, ega lihtinimesi polnud seal palju peale sõda käinud. Mullegi oli see üks käimata saartest, ma piltlikult öeldes kogusin neid. Olin ju enamus Eestimaa laidudestki läbi käinud. Ja nüüd Naissaar. Olin seda saart kaugelt Tallinna rannalt või Aegnalt igatsedes vaadanud nagu ülemere asja, kui midagi kättesaamatut, natuke nagu välismaad.
Helistasin vanad meeskonnakaaslased läbi, kes olidki juba kärsitud, millegi uue ettevõtmise järele. Olid seda mulle lausa maininud. Sel ajal polnud isegi raha veel niivõrd oluline ja näljahirm nii suur, kuivõrd võimalus millegagi tegeleda, meestega koos midagi ära teha. Leidsin kaks saemeest ja ja kaks niinimetatud oksameest – abilist. Mehed peavad, üldse meeskond peab, omavahel sobima. Olin neid ennegi sobitanud. Mulle on ikka meeldinud, kui asja võetakse mõttega, mitte mõõdupuuga. Kahe mehe koostöö on rohkem, kui lihtsalt kahe mehe töö ja kahe mehe käsujaotus on vähem, kui ühe mehe loometöö.
Astusime siis ühel esmaspäevasel päeval “Kakuaami” pardale.”
“Mis see “Kakuaam” on,  paadi moodi või laev?” küsib Anastassia.
“”Kakuaam” on niisugune umbes kümne meetri pikkune rannakalurite alus. Ju ta rohkem paat on, aga lainet kannatab küll. Enne olime Tallinnale tiiru peale teinud, et kõiksugu toidupoolist ja muud varustust koguda. Seda kõike oli tohutult palju, enda elamise asjad ka veel. Läksimegi nagu ekspeditsioonile. Voh, meri mulle meeldib, ma olin peaaegu õnnelik. Sel päeval oli ilm ilus, päikesepaisteline ja meri vaikne. Kakumäe sadamast tunnijagu sõitu. Juba eemalt tundus saar kutsuv ja salapärane. Paksult metsaga kaetud. Rannas paistsid liivaluited ja kibuvitsapõõsad. Tundus, et siin läks meri kaldas järsult sügavaks, oli seda moodi. Lagunenud, kuid küllalt pikk sadamakai. Kolisime asjad kaile. Elamise koht pidi olema mitu kilomeetrit eemal lõuna pool sõjaväekasarmutes.
Saar ei olnud siiski päris asustamata. Seal olid mõned alalised elanikud. majakavaht muidugi, ka looduspargi keskus asus seal. Üllataval kombel oli jõutud sinna millalgi juba üsna kaasaegne hoone ehitada. Olid veel mõned töötajad, suvel käis seal juba ka päris palju turiste. Mingit kindlat laevaühendust saarega polnud, kuid piirivalve ja postikaatriga seal käidi või isiklike veesõidukitega.
Tead, see saar meeldis mulle kohe algusest peale ja järjest paremaks läks. Iga nurgatagune oli huvitav ja kutsuv, iga rand oli omamoodi ja pani läbi jalutama. Omaette vaatamisväärsus tundus saare militaarne osa. Militaarsust oli igal pool. See oli ju juba tsaariajast üks strateegilisi paiku. Sealse kahuritulega võis kontrollida tervet Soome lahte.
No hea küll.. Me saime kuskilt käsikärud, millega koli saare lõunatippu viisime. Seal olnud venelaste sõjaväeosa keskus. Barakkide peal seisid siiani sini – punased plakatid Nõukogude Sõduriga, kes sõrmega sulle näkku osutas. Okupeerisime ühe kasarmu, mis vajas korrastamist. Otsisime läbi kõik barakid, tõime kaasa asju, mida sisustuseks vaja läks: raudvoodeid, pliidiraudu ja nii edasi. Kraami oli tol ajal veel kõvasti ja metalli. Lisaks rauakolule võis leida kõikvõimalikku varandust, alates mootoritest ja lõpetades gaasimaskidega. Meil veel liikumisvahendit polnud, millega tööl käia, nii oligi aega saarega tutvumiseks ja enda sisseseadmiseks. Park, see tööandja, lubas tuua järgmisel nädalal mingi “Ziguli”- parsa. Mul oli kaasas vana väike “Apple” kompuuter ning tegelesin nii öelda tööloomega – majandusstrateegia väljatöötamisega, raiekavade planeerimisega. Minul oli arusaam ja ettekujutus, nii oli Park mõista andnud, et tööpõldu on siin mitmeks aastaks ja saare metsandus on meie kujundada. Muidugi võtsin ma asja looduse ja metsamajanduse seisukohast lähtudes. Kuid jällegi oma naiivsuses ma eksisin nagu hiljem selguma hakkas. Alalist elektrit muidugi polnud, kuid õhtuti töötas diiselgeneraator. Saart läbis ikka veel päris korras kitsarööpmeline raudtee, mille üks ots ulatus siia Lõunakülla. Selle raudtee, no ütleme jaama või boksi kuuri all see generaator asuski. Olemas olid mingisugused kaardid ja planšetid, mille alusel ma töid kavandasin ja planeerisin, pikalt ette. Ühel päeval saabus siis autovrakk ja ühes sellega terve trobikond saemehi, ei tea kust pärit. Park tuli minu juurde ja ütles: “No nüüd hakkame võtma! Palki tuleb, mis tapab,” et tal on juba laev tellitud, traktor ühes sellega. Siis seletas ta, kust kohast kõigepealt laevatäie kätte saab ja homme paneme mehed paika. Neid oli umbes kümne ringis. Mul jäi piltlikult öeldes suu ammuli ja ma ei osanud kohe selle peale midagi kosta. See ei näinud teda häirivat, sest ta läks ilmselt meestele hooplema, kui kõva naistemees ta on. Viskasin voodisse pikali ja mõtlesin, et mis asi see nüüd on. Kas jälle? Jälle lendab kõik vastu taevast. Kuidagimoodi kulgesin mõned nädalad ära ja lõpuks ma ei saanudki aru, kes ma selline seal üldse olen. Osasid vägesid juhatas üks mees või ei juhatanud üldse, mõned otsustasid üleüldse teise liivakasti minna. Tohuvabohu: kes millise masina endale saab, kes millise langi. Õhtuti käis sõnasõda või kokkuleppeline vaikimine. Raiuti  valikuta kuidas juhtus. Vahel andis Park suuremeelselt poistele viissada per nägu, teadmata, kui palju üldse tehtud on. Midagi nagu toimus, kuid mingist süsteemist polnud jälgegi. Minu sõna ei maksnud vist ammu enam, sest keegi ei teadnud täpselt, kes keda käsutab. Siiski olin minagi kellegi kaudu viissada krooni kätte saanud, kuigi kuupalgaks oli kokku lepitud minimaalselt viis tuhat. Korra võtsin isegi sae kätte aga loobusin peagi sellest kaosest. Mul oli kahju. Kahju oli kaotatud võimalusest ennast realiseerida, kahju oli metsast ja saarest, oli nagu olnuks pühaduse peale pissitud.
Tead, ma passisin veel nädalakese seal, ilma et oleksin midagi tööalast teinud või tööandjat näinud. Vot, sel ajal käisingi lihtsalt kolamas ja metsas seenel ja randadel jalutamas.
Oli aeg ära minema hakata. Ma olin saare peal, oma kottide ja asjadega, mul polnud ühtegi krooni raha. Pooleteise kuu jagu oli tasu saamata. Vähemalt seisid minu valduses mõned uued saeketid, mis ma siis omale töötasuks arvasin. Arvuti ja veel üht teist jäigi sinna. Ja oligi nii, et ma läksin hääletama. Oled sa kuulnud kedagi laevu hääletavat?”
“Räägi edasi.”
“Suur raske kott käe otsas seisin pool päeva sadamakail ning munsterdasin end mingisugusele kaubalaevakesele. Linnas laenasin bussi raha ja jõudsin tagasi koju.
Vaatamata kõigele sellele krahhile olen ma tänulik, ka Pargile, et mul selline võimalus tekkis, Naissaarele minna. Tagantjärele oleksin ausalt öelda veel viistuhat selle seikluse ja elamuse eest maksnud; kogemus, mille elulist väärtust ei saagi rahaliselt mõõta.”
“Ega see lagedis, lagedus, noh korralagedus jäänudki seal kestma?” tahab naine teada.
“Kuulsin, et järgmisel aastal aeti nad saarelt minema.”
Palju männikuiva on sellel liivaoosil, mida mööda nad jalutavad ja seeni korjavad. “Siit võiks tõrvast vaadata hakatuseks pliidi alla. Tõmba tikk ja läheb, ei mingit paberit või süütevedelikku,” arutleb Taarald.
“Tõrvas kasvab ju ladvas, siis tuleks terve puu maha võtta!”
“Kasvab! Nojah, toon ühe ära küll ükspäev,” peab Taar plaani.
Arul – neil peaaegu oma õue peal kasvab kukeseeni suvest koguni talveni välja. Üks aasta korjas Taarald kogunisti detsembri kuus neid, tõsi vettind ja närtsind. Külm ei olnud veel liiga teinud. Värsket on sealt saanud pidevalt võtta. Kui sead on üle käinud, siis on selleks korraks läbi muidugi. Nad söövad kukeseeni, kuid peale selle tuhnivad maa paljaks ja kaevavad pea meetrisügavused augud, liigutavad suuri kivegi. Tänavusel aastal on seeni suhteliselt vähe, seepärast poolitab Anastassia neid mitmeks killuks, et miskit kätte saada.
“Tegelikult ei tee need üksikud ussiaugud ju midagi, õieti polegi need ussiaugud – need on pisikesed putukad, üks valk on ta nii või teisiti,” sõnab ta.
Taarald korjab põhiliselt männiriisikaid, juhtub ka mõni puravik sekka. Talle tulevad  meelde need detsembrikuised kukeseened. Sellega seondub kunagine õunapuu. “Nastik! Oled sa kunagi näinud ühel ja samal õunapuul samaaegselt küpseid õunu ja õisi?”
“Vist ei ole, ma mõtlen praegu. Aga ühel sügisel – oktoobri keskel nägin kullerkuppu õitsemas, üksik kullerkupuõis kasvas välu servas.”
“Üks õunapuuoks oli tõenäoliselt viga saanud, mahlad hakkasid hiljem jooksma. See oli augustikuus. Terve üks suur oks õitses ja teisest oksast võis süüa,” lausub Taarald
Nad jõuavad raba äärele. Üksikud marjad on sinikapuhmaste küljes. Nopivad neid suhu. Nastil vajub jalg läbi sambla, tennis saab märjaks, algselt olid nad mõelnud vaid kuiva rada käia. Istuvad männitüvele.
Anastassia väänab sokki. Taarald meenutab: “Jalutasin seda sama rada siin ligidal ja üks kummaline tundmus tuli peale. Lihtsalt üksinda, jalutamise mõttes jalutasin. Peatusin, vaatasin puid ja põõsaid. Äkki tuli selline tunne peale nagu ma oleksin kõige kasvava sisse näinud. Tundsin nende olemust nagu seestpoolt, midagi nad mulle sellega igatahes jutustasid. Justkui nägin, kuidas nad kasvavad, seestpoolt. Nagu röntgeniga, kuigi see pole õige sõna. See oleks nagu üks energiaväli olnud. See kestis mõned sekundid. Paaril korral, tean, olen enne ka midagi niisugust tundnud. Ühte korda mäletan. Oleks nagu “pildi sisse minek”, nagu öeldakse. Siis ma nägin ühte noort naist, teeäärse putka müüja oli. Nagu vaimu tasandil, mingis teises dimensioonis nägin tema hinge.”
“Milline tema hing seestpoolt vaadatuna oli?”
“Me puutusime hinge tasandil kokku korraks, puhas hing oli. Vaevalt tema seda inimesena endale teadvustas, kuid küllap tema hing tundis.”
“Taara, hakkame nüüd koju jalutama.”
Ilm on sügiseselt ilus, päikesepaisteline. Männimetsa õhk on joovastav. Nad jalutavad pikkamööda koduteed.
“Näe, kui palju kärbseid jälle köögis on!” hüüatab Nastik.
“Sellega on nii, et kui oled kõik kärbsed maha löönud, siis on pooled veel alles,” teab mees rääkida.






PERE

“Ta tuli nüüd!” teatab Anastassia.
“Kes tuli,” uurib Taarald.
“Me oleme nüüd kolmekesi!”
“Millal ta tuli?”
“Täna hommikul, kui ma su kaisus olin. Ma tundsin, kui ta tuli,” ütleb Anastassia.
Taarald tõmbab Nastik kõhu paljaks, suudleb teda nabale. “Tere tulemast kallis lapsuke, me ootame sind.” Naine surub mehe pea vastu kõhtu.
Taarald paneb mängijasse lemmikplaadi, mis teda kõrgustesse on tõstnud. Jalutab toas edasi – tagasi.
“Millal ta ilmale tuleb?” küsib Taarald.
“Üheksa kuu pärast, kas sa siis ei tea,” mängib Nastik mehele üllatunud näo.
“See on siis juulis, ei juunis.”
“Juuni alguses.”
“Tead mis, lähme nüüd jalutama, muidu ma hakkan “sügelema” ja ei oska kohe energiat kuskile panna. Jalutame sinna kase metsa, sinna kus me telgiga ööbimas käisime,” teeb Taara ettepaneku.
“Läheme küll aga süüa tahaks enne,” läheb ja paneb oasupi sooja.
“Keda sa ootad, poissi või tüdrukut?”
“Mina ootan last.”
“Poissi või tüdrukut?”
“Poissi või tüdrukut, täiesti õigus. Kaks võimalust ju ongi,” ironiseerib Anastassia.
“Kolm poissi, kolm tüdrukut; neli tüdrukut, üks poiss. Võimalusi on, arvuta välja, palju on võimalusi kuuikute puhul, neid on ju sündinud.”
Naine lausub seepeale: “Las ta ise otsustab, kellena sünnib. Ta on oodatud ühe ja teisena.”
Naine tõstab suppi ja mees tõstab suppi. Perekond sööb. Mees lisab supi sisse sinepit. Supp on värsketest põldubadest, mis eile korjati. Supp söödud, vaatab perekond teineteisele silma. Naine võtab tuulejaki üle õla kaasa, mees ei võta midagi. Puulehed, eriti kaskedel on tooni muutmas.
“Küll on hea, et parmusid pole, kuidas neid see aasta niipalju oli. See oleneb ikka ilmast,” märgib mees.
“Küll on hea, et sääski pole.”
“Aga kärbseid on ikka.” Perekond jalutab metsateel.
“Nüüd mängime seda mängu, kas mäletad seda putuka, ptüi, nime või tähe mängu, et viimane täht ja esimene täht. Mis sa arvad prooviks siis putukatega,” on Nastik ülemeelik.
“Kuuse kooreürask.”
“Kitsemampel.”
“Putukad Nastik, mitte seened. Ise pakkusid välja,” parandab Taara.
“Ma tean küll aga millegipärast tuli see keelele. Ma pidin selle välja ütlema. Kärbes!”
“Sitasitikas.”
“Sääsk.”
“Koi.”
Nastik mõtleb tükk aega: “Imbetsill. Ma kohe pidin selle välja ütlema. Ma ei tea, kust see tuli.”
“Imbetsill on see, kes ei tea i – tähega putukat!”
“Ihutäi!” vastab Anastassia.
“Jälle i – tähega. Tegelikult on olemas peatäi ja kubemetäi aga hea küll, kui täi on ihu peal, ju ta siis ihutäi on.” Mees otsib silmadega putukaid mööda metsa. Läheb tükk aega enne kui plahvatab: “Ihnuskoi!”
“Jälle i, ja mõnikord nimetatakse teist inimest ka putukaks, “No on putukas,” öeldakse küll. Ütle, miks inimkond hulluks on läinud?” läheb naine teisele teemale.
Taarald vaikib pikalt: “Olen selle peale mõelnud. Mina nimetan seda tsentrifugaaljõuks, mis inimesi hulluks ja lolliks ajab. Inimene võiks või peaks tiirlema ümber oma elutelje ütleme viiese raadiusega. Puhas inimene teebki seda, näiteks pühak. Kuna elutelg keerleb, tekibki tsentrifugaaljõud, mistõttu ta meie eluraadiust suuremaks venitab. Tänapäeval on tavainimese raadius minu meelest kuskil kolmsada kaheksakümmend. Mõtle milline kiirus sellises kauguses on. Mõtle, kuipalju peab enne läbi jooksma, et tegelikkuses kraadi võrra edasi liikuda. Viiesel raadiusel teeb inimene ehk ühe sammu sama tulemuseni jõudmiseks. Neljasaja pealt jääb inimene silmnähtavalt haigeks ja viiesaja pealt saabub surm. Alla viiese raadiusega saabub ka surm, sest ideaalne inimene on surnud inimene.
Mida rohkem inimene tõmbleb ja tegutseb, seda kaugemale ta jõuab, nii otseses kui kaudses tähenduses. Et tsentrile lähemale tõmbuda, on tal vaja kõigepealt peatuda, ja juba selle hetkega on ta enda jaoks rohkem teinud kui mitme päeva rabelemisega. Muidugi, peatuda on pea võimatu, sest kõik tormavad ja trügivad. Ainult olemine ja mõtlemine viivad tagasi algolemusse – olemisse – tõelisesse armastusse. Mõtlemine, see on mõistmine, on andestamine.”
“Puhastumine on raske töö,” arvab Anastassia.
“Puhastumine on sellest aspektist maru raske, et tahaks nüüd nagu juba valmis saada, tulemust näha, käega katsuda; et siiamaani ja nüüd olen valmis. Et küll tahaks nüüd juba tegema minna, kasvõi puhastuma, aga kuna seda ei saa teha, sellepärast ongi see nii raske. Nii raske on sellest aru saada ja kui ka oled aru saanud, siis varsti küsid jälle endalt: millal ma siis tegema hakkan.
Muide headusega on sama lugu: seda ei saa teha. Hea, tõeliselt hea, saab olla, mitte teha. Teha saab ainult halba, ükskõik, mida me ka teeksime. Tegemine on viha. Puhtus -  see on olemine, kulgemine armastuses, loomine, areng.”
Rahulikult jalutades jõuavad nad kaasikusse. Varasuvel käisid nad siin ööbimas, et varahommikust linnulaulu kuulata ja lõkkelõhna nuusata. Nüüd istuvad nad samal paigal puutüve peal. Vaikivad.
“Tead Nastik, millest ma kunagi väga puudust tundsin. Kellegagi koos vaikimisest!” katkestab Taarald vaikuse. Anastassia vaatab talle mõistvalt, poolnaeratades otsa. Taara jätkab: “Mina olen ka elus umbes kümmekond luuletuse moodi salmi kirjutanud. Ainult üks on alles. Kirjutasin selle siis, kui tundsin endas elu puuduvat. Kas ma nüüd õieti sõnu mäletan. Pealkiri oli “Hingetus”. Enam-vähem niimoodi:




Sain aru, et hinge mul pole,
on armastuse puudus,
tunne on ahastav-kole,
õuduse südamesuudlus.

Vaim vajab hinge, et keha
õpiteel elus ja olus
saaks tunnetes lävida, teha
kõik hirmuta, et elu on ohus.

Võitlus areneb südas,
mis olevalt viga.
Tundub, et olen kui mudas,
teha võiks saada ma mida?

Selline luuletus oli.”
“Palun loe veel korra” soovib Nastik. Taarald loeb veel korra aeglaselt sama luuletuse. Nastik vaeb: “Hing seob vaimu ja keha. Hing paneb keha liikuma, et vaim saaks õppida. Hing on armastus. Ilma hingeta, see on ilma armastuseta ei saa elada. Ilma armastuseta on südames ahastav-kole õuduse tunne.”
“Niimoodi vist jah oli see mõeldud,” vastab selle peale mees.
Nad tõusevad, jalutavad vaikides tagasiteed.
“Süüa tahaks, mis me õhtuks süüa teeme?” See on Anastassia, kes näljendab.
“Kanapaska ja pabulaid, lehma sitta ja sibulaid! Oasuppi on veel alles.”
“Seenesalatit, keedame kartulit kõrvale.”
“Nastik! Vaata, mis mina leidsin, päris pähkel kohe. Nad muidu nii metsas ei kasvata vilja, sel aastal on neid muidugi vähe.” Mees võtab sarapuu pähkli, mudib seda mõnda aega peos, kui teepealt miskit selle lõhkumiseks ei leia, pistab pähkli tasku. Võtab Nastil ümbert kinni, poeb peopesaga pluusi alla ning ringitab seal kõhu peal.
“Kunagi seitsmekümnendate esimesel poolel sõitsime selle kandilise Tartu bussiga Kablisse. Sina seda bussi vist pole näinud, sa oled nii noor. See on niisugune veidi “Kinobussi” moodi buss, ainult ilma ninata. Mäletan, et ostsime teepealt “Kõrsikuid”, ma ei tea miks see tähtis on aga meelde ta tuli. Sest “Kõrsikuid” me ostsime alati, kui Kablisse sõitsime. Vaat see tee, mida mööda me sõitsime, oli paksult konni täis. Täitsa jube oli. Ma kujutasin ette, kuidas nad ratta all plirtsuvad. Teha polnud midagi. Ma ei teagi, kas mul oli kahju või mitte. Kuidagi sünge oli küll, me sõitsime pimedas ja vist vihma sadas.”
“Mis te seal Kablis tegite?” küsib Anastassia.
“Seal on niisugune suur, ma ei tea, kas praegu ka enam on, vist on, linnupüünis. See pannakse sügisrändeajaks ülesse. Põhiline osa rändlindudest, maismaalindudest, lendab seda kindlat marsruuti mööda. Siis on neil vaja inimesi,  kes karjuksid.”
“Karjuksid!?”
“Jah, seal loobitakse kaigastega ja tehakse metsikut häält, kui linnuparv tuleb. Sest linnud hakkavad kartma ja mõtlevad ennast puudesse ära peita, noh laskuvad kõrgelt alla ja siis aetakse nad  sinna mõrda sisse. Taga lõpus on väikene kast, kust neid käega välja võetakse ja siis rõngastatakse. Tead, kui ilusad need linnud tegelikult on lähedalt vaadates. Sabatihased, pöialpoisid, vindid.”

Anastassia hakib seeni, Taarald koorib kartuleid. Pliidi all on tuli ja koer käpatab peremehe põlve. Peremees lõikab tüki kartulit ning pistab selle koerale suhu. Koer närib  selle ära ja tuleb uuele ringile.
“Kas teen seened hästi peeneks?” küsib naine.
“Ärge väga peeneks tehke, siis kaob seene maitse liiga koore sisse ja pole, mida närida.”
“Tehke!” vaatab Nastik mehele silma ja naeratab.
Õhtul istuvad nad diivanil jalad vastakuti. Taarald tõuseb, läheb kirjutuslaua juurde. Sobrab seal sahtlites ja toob välja kolletanud A4 formaadis lehed. Kirjutasin selle veneaja lõpus. “Vaata milline srift on. Trükkisin need vana “Mercedes” masinaga.”
“Millest see on?” Vaatab pealkirja, jääb siis lugema. “Too mulle palun prillid, vaat seal tagatoas, peeglisahtlis.”

HULLU KROONU KROONIKA

Sügis

Väravast õnnestus läbi tuua kaks pudelit riigiviina. Siin barakis aitab märjuke sünget algust veidi rõõmsamaks muuta
Valged kitlid ja muud sarnased absurdsused on nähtud. Teine päev Lasnamäel hakkab õhtusse jõudma. On kuulda, kuhu võib sattuda: Kaliningrad, Moskva, Leningrad. Kas veab? Jah, tibukollase “Ikarusega” viiakse meid, noori nekruteid, Balti jaama. Leningradi rong ootab. Bussis lõõbitakse.
Leningrad, mitu vaksalit, ootamine, marssimine, ümberjagamine, pudel õlut. Ühte kogunemiskohta tulnud tähtsad ohvitserid värbavad endile erilisi kutsealuseid erilistesse ametitesse. Püüan ka endale tähelepanu tõmmata, kuid asjata.
Olen Leningradi lähedal suures kroonu linnakus. Jälkus, nii väga lootsin vaiksesse rahulikku kohta sattuda. Teeme ihu külma veega külmas saunas täide jaoks puhtaks, tõmbame kaltsoonad jalga, saame uue vormi. Meeleolu on rusuv, ümbrus sünge ja pahaendeline. Kaks aastat siin! Kuid eks näe. Katlakütjate rood (soe koht?) koos poolesaja poldiga. Meie, äsjased, oleme veel poldikesed. Suur ja kõle kasarmu, milles on leninskaja komnata, kuivatusruum, peldik ja magala, kus öösel lamab poolsada potentsiaalset peeretajat. Päeval neljandik.
Olen kleenuke, kuid mitte lahja. Füüsiline koormus on talutav, ent mitte psüühiline õhkkond. Ahistav apaatia süveneb ja ma muutun sõnaahtraks. Suhelda suudan vaid kaasmaalastega. Öine valveaeg kulub mõtlemisele, aju töötab pingeliselt, mõte ühesuunaliselt.



Talv.

Külm talv. Päevad ja ööd raiume kangidega sütt. Orjad. Kõrval seisab kopp, kuid selle juht on “vana” ja väsinud mees, ta magab. Kiiruga süsi kärusse ja mäest üles. Jooksuga katlamajja. Sees on kuum. Kühvlit haaran sekund kauem kui seltsimees dedile meeldiks. Saan kaikaga vastu kaela. Tänan “vanakest” ja viskan sütt. Mida teha? Paneks jooksu või lööks dedi maha ja hüppaks ise ahju… Pea ei tööta, olen teist päeva katlamajas. Ohvitserid pole veel käinud, ehk ei tulegi. Vaja peremeestele hommikust lobi tuua ja puhkeruum pühkida ning pesta. Pühkida ja pesta, ikka rohkem pühkida ja pesta. Puhtaks või mitte, peaasi, et kärmelt ja kaua, ohtra veega. No nii, saapad läigivad. Jooksuga platsile ootama. Astanavis! Üks “noor kutsikas” on klähvimise kärmelt ära õppinud, ta teeb seda peenikese häälega ja püüdlikult ning on nüüd peremeeste lemmikloom. Minu taga marssides tõmbleb ta kirsadega mu kannikateni. Mõõt saab täis, teen peni maatasa. Tal on nüüd hea peldiku ukse vahelt piiluda.
Öö. Olen kuuendat tundi valves. See on mõtlemiseks sobiv aeg. Mõelda, tõsiselt mõelda. Kas Tallinn on kuskil või mitte. Kodu ja minu armastus Mulgimaal. Aknast paistab arstimaja kaks korrust. Tunnen, et kõht valutab. Ülihappesus, gastriit – need on vist isegi pärilikud haigused. Isegi maohaavad võivad olla.
Uusaasta öö. Süsi on külmunud. Mõtlen kodustele ja algavale aastale.
Raviosakonna ülem on haritud mees. Kaua ma võin siin kosuda? Mõte roodust tekitab ehmatavaid helisid Beethoveni 5. Sümfooniast. Üks osa minust läheb laboratooriumi. Sond haarab maost lisa. Tulemused on positiivsed ja mind saadetakse väikelinna hospidali Leningradi külje all. Järgnev kuu on kindlustatud.
Haigla interjöör on mahe, vaibad, värviteleviisorid. Toodi mind valesse kohta? Maalis keegi saatelehele kupud? Millal eksitus avastatakse? Õnneks kohtan teisigi soldateid. Aeg möödub sõbralikus ja üksteisemõistmise õhkkonnas. Siin on ka lätlasest saatusekaaslane. Malepartiid katkestame söögiajaks ja sõitudeks Neevalinna ravikeskustesse. Suurlinn kubiseb ohvitseridest, anna aga au. Haiglas uuritakse võetakse analüüse ja pildistatakse. Neelan ka Jaapani mõõka, kuid oh õnnetust – häda polegi vist midagi! Keegi miskit ei avasta. Teevad haltuurat või ootavad summat? Ilmselt viiakse mind polku tagasi. Ei, pean lõpuni võitlema. Saagu või hullem. Hoian ma`s kümne küünega elust kinni!
Hommikusel lumerookimisel saame selga vatijoped, jalga kirsasaapad. Peas hautud mõtted on küpseks saanud, tund on tulnud. Kõht korralikult täis, lähen lund rookima. Torkan labida hange. Rahu, enne õhtut minu kadumist ei märgata. Viimased viiskümmend kopikat vahetan kahe paki “Strela” vastu. Linn lõpeb järsku, nüüd on kraav teejuhiks. Taamal näib raudtee olevat. Paks lumi ei häiri. Praegu olen vaba! Trügin seda vabaduse sihti mööda edasi, teist teed ei ole. Too raudtee viib kindlasti Eestimaale. Ainult – kummale poole peab minema? Torkan tobi suhu. Huuled on hellad, keel kibe. Võtan suvalise koosi, ümbrus on võõras ja maastik kõle. Jõuan külasse. Kere on hele. Vagun on soe, kuid Leningradi sellega täna ei saa, plaani järgi on sõit alles homme hommikul. Tund eaga olen soojas, siis kobin rongilt maha. Mingi kolgas kuskil Venemaal. On öö, pime ja külm. Lumesadu, jalad väsind, teed ei tea ma kuhugi. Lund küll ei saja, siiski meenub Liiv. Metsalaadimispunktis on lagunenud töölisvagun, kuhu sätingi aseme.
Varahommikune sõit Leningradi kulub magamiseks. Väljuma peab äärelinnas. Minu riietus äratab kahtlust, seepärast pean garderoobi vahetama. Otsin läbi mitmed keldrid ja leian räämas kummimantli. Luuda on vaja. Nali naljaks, luud mind päästab, sulan tänavapilti. Häbi, liiga noor sellise seisuse jaoks. Ma võin ju debiilik olla.
Kus on Narva maantee? Kui linnaväravateni jõuan, olen tülpinud, päev kojamehena võõras linnas annab ka põhjust. Hääletan, “Ziguli” peatub. Juht naeratab mõistvalt. Mul veab, saan Ivangorodi. Hurraa, Eestimaa pole kaugel, meid lahutab vaid jõgi. Aeg on hiline ja sillal patrullpost. Valin ööseks mugavustega keldri. Homme olen Eestimaal! Head ööd.
“Stavai, stavai.” Magan edasi. “E, stavai, paren.” Teen silmad lahti. Ei saa aru, mis siin toimub. Kurat, võmmid! Kust te siia saite? Dokumente? Neid mul pole. Narva siinsamas ja te kuradid ei lase jalga Eestimaale tõsta. Siga vanamutt, kohe kaebama.
Tänan teid ranguse eest. Üksikkong mulle sobibki. Kubu ülem on fuuria. Milline hääl, see on vist võimu andnud, kuppe siiski vähe. Vaid kaks kiratsevad õlal, needki triibuga eraldamata ning mattrohelisel. Matte on see-eest mitmesuguseid. Kong on pisike, jalutades muudkui keera. Suitsu tahaks.
Aita mind, Jumal. Lase olla vaba mees, ei taha olla ori, palun sind, Jumal!
Tellin paberi ja pliitsi. Kirjutan vennale. Ta on üht-teist elus läbi elanud ja tark mees, tema taipab.
“Armas vend.
Olen sattunud kiskjate küüsi. Minu ümber on jõuk, kes tahab mind hävitada. Kui olin kõhuvaluga haiglas, tead ju, kallis vend, et meil on kõhud haiged, siis hakkas üks lätlane mind luurama. Suitsu tehes vaatas ta mind kahtlase pilguga ja uuris minu elu. Sööklas ähvardas ta lusikaga, justkui oleks see nuga olnud. Ja mul on tunne, et see jõuk on minust huvitatud. Ma ei suutnud enam haiglas olla, sest taipasin, et lähematel päevadel peab midagi sündima ja võib-olla mind tapetakse. Seepärast otsustasin põgeneda, kuid nuhk oli sabas ja mind võeti kinni. Kallis vend, ma tahaksin nii väga Nõukogude armees teenida, kuid ei saa. Tule appi, mind tahetakse tappa.”
Naudin mugavas arstimajakeses topeltportsjone. Esimene raund on võidetud, mis edasi?
Võimas Leningradi seevald. Kroonu osakond on pisikeses kolmekordses barakis. Esimene korrus on kuppude, kolmas eriti ohtlike jaoks, mina sobin teisele. Korruse uks avatakse kaasaskantava lingiga. Sanitari silmad haaravad mind kohe oma haardesse. Lahterdanud mind, tõukab mu vannituppa. Karantiin. Võtan riidest lahti. Üks hull astub sisse, źilett käes ja kohe munade kallale. No-noo, kulla mees, jäta see kohitsemine. Teen sanitarile selgeks, et erutun kergesti ja võin karvad ise maha ajada. Sanitar, paks mutt, kelle nimi on “instruktsija”, näitab palatis koikut, kuhu võin pikali visata. Kõik kuusteist palatikaaslast jõllitavad mind. Viskan voodisse pikali ja vahin lakke. Üks patsient, keegi Kignadze, istub vastasvoodil ja pärib midagi. Annan kohtlase vastuse, mispeale ta mind mõistvalt üksi jätab.
Järgmise päeva ennelõuna kulub ajude läbivalgustamisele ja kolju proportsioonide mõõdistamisele. Lõuna on luksuslik – kartulipüree praekalaga ja pool banaani. Nagu loomaaias. Pärastlõunane uinak jääb tegemata, saan kutse esimesele ülekuulamisele. Kabinetis ootavad mind neli ohvitseri.
“Mille üle kaebame?” Olen vait. “Miks sa ei taha teenida? Ei meeldi Nõukogude armee?”
“Tahan küll, mind segatakse,” vastan.
“Kes sind segab, räägi, kõik teenivad ning on selle üle uhked. Miks sina ei taha?”
“Pahad inimesed segavad mind. Nendest tulevad mustad niidid minu külge.”
“Missugused mustad niidid, räägi, millised need on, me ei saa aru?” Tunnen end üsna kindlalt, kuigi neil on lõbus.
“Nende inimeste küljest jäävad pahad mustad niidid minu külge pean neid ära ajama.”
“Kas sa näed neid niite? Ära mängi lolli.”
“Ei, ma ei näe niite, muidugi, tegelikult ei ole neid olemas…”
“No näed!”
“Ma tunnen neid.”
“Ja need häirivad sind?”
“Jaa, ma pean neid pidevalt ära ajama. Kui neid on palju, siis ma ei saa üldse olla, mul on paha.”
“Kas sa siin haiglas ka tunned neid?”
“Jaa, need on mulle kaugelt külge jäänud, raske on nendest lahti saada. Ma püüan neid pidevalt kätega puruks rebida.”
“Aga me ei näe, et sa seda teed!”
“Ega teiste ees saa lolli mängida, ma ajan vaikselt ja mõtetega. Kui ma üksi ei saa olla, siis ongi pidevalt paha. Need niidid toovad mulle halba.”
“See on tubli, et sa püüad mitte välja näidata.”
“Mõnikord pean ma mingit liigutust mitu korda tegema. No ütleme, et võtan laualt pliiatsi. Tunnen, et ei võtnud õieti, sellega tuleb mingi paha asi või midagi, panen tagasi ja võtan uuesti. Nii võib mitu korda järjest olla ja mõnikord jääbki võtmata. Teinekord ütlen või mõtlen mõne sõna, siis võib sellega samuti olla. Mõttes nagu prooviksin seda tagasi võtta ja uuesti öelda või mõelda, saate aru,” lähen närviliseks.
“Niisugust haigust ei ole ju olemas, mis sa mängid lolli! Lähed väeossa tagasi, küll sa tahtma hakkad,” teeb üks tohtritest lühikese lõpu. Võpatan, kuuldes sõna “väeosa”. Lähen palatisse.
Kell on kümme. Ootame peatselt saabuvat obhodi. Valgete kitlite alt on aimata vägevaid paguneid. Ruumides valitseb eriline, närvesööv õhkkond. Tähelepanu jõuab minuni, auditoorium on põnevil. Raviarst tõmbub muigele.
“Meeldib siin rohkem? Pole midagi, varsti soovid üsna ruttu teenima minna. Ma hoolitsen selle eest.” (Kestvad naeruavaldused.) Sanitari kausta tehakse märge – aminasiin. Kui ärkan, märkan aja kiiret kulgu. Justkui palavik oleks olnud, mingi udu. Saanud klaariks, ei lähegi ma kallitele arstidele polku taga nutma.
Kohalik kontingent on kirju: leidub jooksikuid, kurjategijaid, allategijaid, enesetapjaid, simulante ja ka haigeid. Kõik tahavad koju.
Püsti, visiit tuleb. Kuulun selle pseudoarsti mõjusfääri, kes nüüd silmadega uut ohvrit otsib. Märgates mind, läheb inkvisiitori nägu õnnest särama.
“Aa, Saar, no Saar, kuidas on, kas läheme teenima? Sulle meeldib siin? Sanitar! Saarele kaks korda poolteist kuubikut ja kaks torget.”
See on sulfasiin, mis mehi hirmu tundma paneb. Õhtul paljastan ahtri. Sanitar, ise noor nägus naine, tampoon ja prits käes, on valmis kohe torkama. Mõlemale kannikale jätkub pool süstlatäit. Valus kui vitamiin. Jättis ta nõelad sisse? Pikkamisi muutuvad need tangideks. Ühtlaselt kasvav valu, sekunditki vaibumata. Kaks tursket selli on tangidega ametis. Ühes asendis olla ei saa, kuid keera, kuidas tahad, paremaks ei lähe. Silmades kipitab, pea muutub kuumaks. Mis nad tormavad, ei või invaliidile rahu anda. Kemmerg keeratakse lahti. Peab sinna minema, tuigerdan viimasena kohale. Juba on toss nii paks, et mõni mees hoiab selle arvelt kokku, hingab niisama. Aukudeni enne ei jõua, kui poistel plärud otsas. Lebra matab hinge, niigi raske olla.
Öörahu. Sanitar pistab kraadi põue. 38,5° ja tangid tagumikus. Kaua see kõik kestab? Saaks magada. Oh ei, vaikselt lesidagi ei saa. Püsti ka ei jõua olla, ei lubatakski. Täielik hullumaja. Öö on kestnud vähemalt kakskümmend tundi. Õuduste öö. Ometi kord pannakse tuled põlema. Algab piinarikas päev, tangid teevad stabiilselt tööd. Õhtu, öö, hommik, päev, õhtu. Natuke annavad tangid järele. Öö, uni, hommik. Palavikku pole. Mul on hirm saabuva obhodi ees.
“No, kuidas on Saar? Tahad roodu tagasi? Tunned ikka veel neid niite?” Naer. Vaikin. “Poltara I poltara pa tśetõre totski.” Tõlkes neli tangi kolmekümnekaheksaga. Irvitab, tunneb mõnu. Olen kolm ööd ja kaks päeva koomas. Tagasi ilmun pühapäeval. Õnnistatud pühapäev, täna nad ei tule. Need seinad ajavad hulluks. Saaks õue.
Järgmisel õhtul saan uue portsu. Neli torget. Õhtu, öö, hommik, päev, õhtu, öö, hommik, päev, õhtu, öö, hommik.
“Poltara I poltara pa tśetõre totski.” Öö, hommik, päev, õhtu, öö, hommik, päev, õhtu, öö.
Juba kolmas päev rohuta. Toibun. Elu tuleb tagasi.
“Ülehomme sõidad koju.” See tähendab roodu. Rõõmustada või kurvastada? Naiivne oleks esimesel korral demobiliseerimist loota. Üks etapp saab läbi.
Väeosas pannakse mind haiglasse. Major Hegai on humaanne inimene. Kauaks siia jään või mis minust saab, ei tea. Eks aeg annab arutust. Need on rahulikud nädalad, muutusi pole. Siiski on tulevik tume ja see teeb muret.
“Saar, külaline!” Kes? Prokurör? Õde näitab protseduurituppa.
“Tere, Malle!” Õde sulgeb taktitundeliselt ukse. Istume elektriravi boksi. Tõmban kardinad kokku.
“Üksi tulid? Kuidas, kauaks? Sa ei saa Tallinnaski hakkama. Oled tubli.”
“Sa oled nii sünge,” teeb Malle suu lahti. “Võtsin kätte ja hakkasin tulema. Räägi endast.” Saab ta minust aru? Peab ta mind hädavareseks?
“Mis sul viga on, miks sa ära jooksid, miks sa ei või rahulikult lõpuni olla?”
“Kas pean end mõnitada laskma ja orja mängima?”
“Ei , muidugi mitte. Mis nüüd saab?”
“Kauaks sa jääd, küll ma räägin.” Otsin füüsilist kontakti. Vajan lähedust, soojust. Sile nahk, pringid rinnad. Malle hoolitseb rohkem minu eest.
“Ma ei tea, mis saab või kuidas läheb, kuid siia teenima ma ei jää.”
“Ära enam jookse. Äkki pannakse mitmeks aastaks, mis siis saab?”
“Ma ei tea, ma pean siit ära saama.”
“Ära mängi, Taara, ma tõesti palun sind, mõtle minule ka.”
“Ma ju mõtlengi. Püüa mõista, mis minust järgi jääb, kui olen kaks aastat sellises kohas ja teen seda, mis on mõttetu, mida pole kellelegi tarvis. Kui pean siin kuidagi vastu, siis pärast kahte aastat ei ole ma enam see, kes praegu. Mul ei ole tahtmist siinsete sarnaseks saada. Jah, mul oleks palju lihtsam, kui sind ei oleks. Tegutseksin palju julgemalt. Ma arvestan alati ka sinuga, Malle. Tead ju küll, füüsiliselt saaksin hakkama, võiksin paljuga hakkama saada, kui on vajalik. See kliima, õhk siin on psüühiliselt vastuvõetamatu, saad aru. Nõme on seda öelda, kuid ma olen mägedes end ka siis  jalgadele ajanud, kui enamik on nõus lumes ära külmuma.”
“Minu kodus sinust küll hästi ei mõelda.”
“Seda ma tean ja see teeb haiget. Neil on armeest hoopis teine ettekujutus.”
Lahkumine on kurb nagu ikka. Pärast kohtumist tunnen end värskena, jõud on taastunud.

Kevad.
Üks mõte on selge vormi võtnud. Haiglal pole viga, kuid mis saab edasi. Kaua siingi hoitakse, kopitan juba kolmandat kuud. Lahendus peab tulema. Kahju, kulla Hegai, et tarvitan sinu vastutulelikkust, anna andeks. Mai, ümberringi on soe ja roheline. Saapaid hoiab labane lukk. Juba mitmendat päeva pühin koridori, kus asub hoiuruum. Nüüd on maja tühi. Võtan taskust traadijupi ja uks läheb valla. Haaran esimesed kirsad. Uks kinni. Vaikus? Õhuaknast loobin saapad põõsasse. Hommikune lisaportsion venitab kõhu ette. Küll ta ära kulub. Tubakas suus, astun rahulikult õue. Hüvasti santśast, hüvasti Hegai. Lähen üle raudtee metsa. Päike on kagus, keeran läände. Jälle vaba! Mis imeline tunne. Kevad, linnulaul! Raiesmikul ühinen kõrgepingeliiniga. Rändan kümneid kilomeetreid piki liini, ümberringi ainult mets. Söön suhkrut ja noori võrseid. Magan põõsa all. Jälle teele. Ette jääb sõjaväeosa. Luuran lasketiirust mööda. Ei tulistatud, elan. Metsad, metsad. Liin hoiab suunda. Järgmisel hommikul kuulen mürinat, ilmselt on see auto. Jõuan maanteeni. Sammun lõunasse. Narvast viisat ei saanud, järelikult pean Petserisse minema. Kaugsõidusohvrid ärkavad. Hindan juhti, sobib.
“Olen hüppes jah. Naisi ka vaja katsuda.” Luuga bensiinijaam lõpetab sõidu. Astun jala edasi, kuna see mees niipea edasi ei sõida. Mis see siis nüüd on? Villis, sildiga “militsija” tangib bensiini. Tagasi minna on hilja. Jõuan killustiku varju, kargan kuhilate vahele. Villise häält pole veel kuulda olnud. Järelikult mind märgati. Sinised püksid ja kirsad, pole ka ime. Või käis sohver koputamas.
“Püsti, lähme.”
“Jälle algab kõik, algab uuesti, kõik on nii nagu ennegi…” Sõimurahe all astun kubu üksikkongi. Siit edasi näen vaid kahte võimalust: tribunal või hullumaja. Juba järgmisel päeval torgatakse trellidega autosse. Püssimehed ennustavad hirmsat tulevikku dispatis. Tuttavad majad Leningradis osutavad hullumajale. Jälle süstid!? Seekord ronin kolmandale korrusele. Rangem reziim. Suitsule ära mõtlegi. Valvsadmeessanitarid võivad sind iga patustamise pärast paeltesse siduda. Enamik on kes kuidas end tribunali eest siia mänginud. Agoonia põrgutule ees. Siin on viimsepäevakohus. Vanakurat on ahne.
Terve nädal olen kui unustatud. Ei süste, tablette ega küsimusi. Igav, liikuda eriti ei või. Lama nagu loll koikus. Peale suurpuhastust vabanes kohti. Nüüd saan minagi alla kolida. Leian eest mõned põliselanikud, läbirandajad pole siit jalgealust leidnud.
Möödub vaikne nädal. Keegi erariietes mees hõikab minu nime. Mis too võõras tahab?
“Sinu nimi on Taarald?”
“Jah.”
“Teenima tulid sügisel?”
“Jah.”
“Sa tunned end halvasti, kuna miski häirib sind?”
“Jah.”
“Sa oled juba lapsepõlves arsti juures käinud?”
“Jah.”
“Teenistus mõjub sulle halvasti, seepärast nähud süvenevad ja niidid häirivad sind?”
“Jah.”
“Koolis õppisid hästi?”
“Jah.”
Seal niidid ei häirinud?”
“Ei, väga ei häirinud, seal olid head inimesed.”
“Sa ei taha armees teenida?”
“Tahan küll, kõik ju tahavad, ainult niidid häirivad.”
“Ja vend on sul olnud haiglas?”
“Jah.”
“Ja teine vend on ka seal olnud,” uurib mees kärsituks minnes.
“Ja onu on ka natuke haige?” särab mees.
“Ei, ei ole.” Kümme silma. Küsija tõmbub tõsiseks, jääb mõttesse ja uurib mind. Jutuajamine on lõppenud.
Möödub nädal. Tuba, kuhu mind kutsuti on täis  pagunikandjaid ja tsiviilarste, ligikaudu veerandsada meest. Olen kui lektor pärast esinemist auditooriumis, kes nüüd peab arvukatele küsimustele vastama. Üks loll pidi jõudma rohkem vastata kui kakskümmend viis tarka küsida. Küsimusi lendab otse ja ümbernurga, paremalt ja vasakult.
“Kas need nn. niidid tulevad ainult halbadest inimestest?”
“Mitte ainult, ka asjadest. On olemas valged ja mustad asjad või kohad. Musti ja tumedaid ma väldin. Tegelikkuses ei pruugi need seda värvi üldse olla.”
“Häirib siin toas midagi, see radiaator näiteks?”
“Üldiselt ei, miski häirib seal ukse pool. Tulin vist valesti sisse. Ma oleksin pidanud korraks läve pealt tagasi astuma ning uuesti tulema. Teiste ees väldin niisuguseid asju, pean lihtsalt ära kannatama.” Kolleegium jääb muljeid vahetama.
Algab lõuna. Trügimine, nügimine, plekk-kausside kolin. Arvete klaarimine ja konkurents koha ning lisaportsu pärast. Aeg lõpetab praekala nokkimise. Käsu peale trügime kui loomakari palatitesse. Sanitar hõikab rohusööjaid. Minu nimi? Oh-hoo, hea märk. Neelan tabletid, joon mensuurist vett, “aa”, kurk sanitarile ülevaatamiseks. Mis rõõm, on mind haigeks tunnistatud? Vara, liiga vara on rõõmu tunda. Apaatsus kaob, lootus ärkab. Ma sõidan rongis, vabana. Kas sõidan kohe Malle juurde või astun kodust läbi? Jama, homme kolin dispatti. Kevad, hiilin Malle maja juurde. Astun soliidselt tema ette ning ütlen tere. Mida ma, lollpea, haun, varsti pesen hambaharjaga roodu sitamaja.
Ootusrikkad päevad. Sanitar annab kutse kõige kõrgema jutule. Jalad nõrgad, ootan vastust koputusele. Kolm meest vahivad mulle näkku.
“Teenima lähed, aitab vedelemisest.” Jalad kaovad alt. Kest läheb lõhki, plahvatan.
“Mis inimesed te olete?” Doktorid noogutavad. Teen täispöörde. Kaon ukse taha. Hurraa! Rahu, ainult rahu. Hurraa! Värisen erutusest. Tund on nädalast pikem. Millal dokumendid vormistatakse? Millal järele tullakse? Homme, ülehomme. Nädal, kaks, kuus? Kolm päeva ärevat ootust. Tuldi!
Polgu ravilasse paistab aken, mille taga kord kujutlesin end praeguses seisus. Selle akna taga on õuduste koobas, kust siiski õnnestus põgeneda.
Põgenemiskatse kartuses antakse mulle samal päeval pitsatid ja piletid. Ohvitserist saatja sulgeb väeosa värava. Pühin käe pealt niidi ning astun vaba mehena bussi.

Anastassia mõtiskleb tükk aega. Siis küsib: “Ütle Taara, kas sa neid niite tegelikult ka tundsid?"
“Tegelikult on need niidid energiad ja nad on kogu aeg olemas. Negatiivsed energiad – mõtted või teod on inimesega nagu niitidega seotud, vabaks andmata, andeks andmata – seega mõistmata ehk ära õppimata. Inglise keeles, kust ilmselt sõna “andestama” on tulnud, tähendab see mõistmist. Need on vabastamata energiad, mõtlemata mõtted. Kus on palju negatiivsust koos, seal tekib inimese bioväljas palju auke. Tookord ei teadnud ma sellest midagi. Hakkasin neid tundma füüsiliselt kuskil  seitsme aastaselt, kuna ma nendega midagi muud peale hakata ei osanud, vabastasingi end nendest nii öelda füüsiliselt: kätega tõmmates, üle või tagasi astudes. Armastuses inimene laseb need jälgi jätmata enesest läbi voolata. Ainult hirm hoiab negatiivsust kinni, aga kes meist on pühak?"
“Siis tuleb niimoodi välja, et hull pidi ikka väga arukas olema, et end hulluna välja mängida, et tõelisust tegelikkuses kui haigust näidata, et tõeline hullus näeks erinevust; et tõeline hullus jääks näiliselt tervete poolele!” konstrueerib selle peale Nastik.







AIAMAA

Hommikul võtab Taarald hommikukohvi kõrvale “Kadi” raadio ja raamatu. Anastassia on varem üles ärganud, sätib end õue minekuks. Läheb peenramaale. Tõmbab välja ühe porgandi, siis teise. Korjab porgandid väikestesse hunnikutesse. Porgandid on väikesed. Ta mõtleb lapsest ja endast. Mõtleb filoloogiaõpingutele Tartus. Mõtleb isakodule Saaremaal, kus ta siiatulekuni oli elanud ja tõlketöid teinud. Isa, temaga nad kahekesi elasid, oli talle veel hiljuti märkusi teinud ja vanusele vihjanud.  Ta oli elanud iseendale, tõsisemaid suhteid tal polnud olnud, kui välja arvata ülikooliaegne sõberpoiss, kellega nad olid rohkem olnud akadeemilises suhtes, kui hingelises. Ta oli olnud väljapaistmatu. Riietunud tagasihodlikult, isegi vanameelselt, meiki ei kasutanud. Kandis kaelas peenikest kullast keed. Reisinud eriti polnud. Saksamaal ja ühel mägimatkal ta käis. See olnud pool turismi, pool sportlikku matka. Nad sõitsid bussiga läbi Soome Põhja-Norrasse, alustanud Altast, tulnud sealt nädal aega piki rannikut alla Narviku linnani ja pööranud Rootsi peale. Nii ilusat maad, kui Norra, arvas ta vaid oma kujutlustes võimalik olema. Tegelikkuses oligi kõik nii ja ilusam, kui ta oli kujutlenud. Rootsis matkasid nad piki “Kungsledeni” teed pidi  Kebnekaiseni – Rootsi kõrgeima tipuni. Oli seal tipuski ära käinud. Reisilt naasnult tundis ta end õnnelikuna.
Võtab üles viimased porgandid. Suundub tuppa. Taarald on ikka raamatusse süvenenud. Nastik peseb käed, hammustab korvist õuna, otsib üles “Kungsledeni” kaardi ja asetab selle Taara ette raamatule. “Kuningate tee,” ütleb ta. “Mul oli süda paha ja nõrkus jalgades, kui näed siit mäest alla laskusin. Matkajuht andis meile jõujooki ja see tegi mu täiesti nõrgaks, vaevu vedasin end laagrisse.”
“Mis see on? Kebnekaise!? Kas sina oled ka seal käinud?”
“Kas sina oled ka seal käinud siis või?” küsib Nastik vastu. Mõlemad on seal käinud, eri aastatel.



SAUN

Maikuu viimased päevad. Anastassia on voodis, tema kõht on viimase peal. Taarald istub voodiserval, silitab naise kõhtu ja soeb ta juukseid. Taarald on hoidnud paar viimast päeva saunas veed soojas, kaunistanud sauna iga päev värskete sireli okstega. Anastassia on rahulik, võtab mehel käest. “Jutusta Taar, kuidas sa Angelikaga tuttavaks said.”
“See on pikk jutt aga ma võin rääkida. Alustan üsna kaugelt.
“Olin, kes teab mitukümmend korda peksa saanud, hingevaluliselt. Olin mõelnud, kas olen üldse olemas? Vaadanud ümber ja näinud puid, rohtu ja õhku, tõusnud ülesse, pannud mõtte jälle kerima. Minu mälestustes, kuskilt lapsepõlvest oli säilinud ilu, usu ja vaimu jõud, teadsin selle olemasolust aga ei leidnud ülesse. Midagi oli valesti, elasin nagu vales ajas.
Viimane ebaõnnestumine lömastas mind lõplikult, murdis mu tahte. Kaua võib?, küsisin endalt. Olin üle neljakümne, nullis, midagi ette näidata polnud, sittagi saavutanud polnud ja loomulikult mind keegi ei aktsepteerinud. See viimane tilk oli nii:
Leppisin ühe metsafirmaga kokku Rootsi tööle minekus. Bussisõidurahadki laenasin, et jutule pääseda. Käisin mitmed korrad, küll vestlusel, katsetel ja kokkusaamistel. Kolm kuud ootasin päevast päeva – tunnist tundi. Naaberfirmad, kellega oleksin võinud ju ka minna, kuulukse, olid järjepanu töölisi vedanud. Olin ju juba ühe firmaga kokku leppinud, siis mina küll ei saanud niiöelda alt ära hüpata. Niisiis oma olematud rahad kulutasin asjaajamisele. Lõpuks lubati nädala pärast välja sõita. Saime enne kokkugi. Mõtlesin koguni Tallinnasse jääda, et mitte asjatult edasi-tagasi sõita, kohe-kohe paari päeva pärast läheb laev. No selge, võtsin laenu, kulutasin selle varustusele. Soliidne firma oli. Uurisin enne ja puha, ma polnud lihtlabane, olin ju peksa saanud ja ettevaatlik.  Rohkem polegi. Vesi on ju vee maitsega, kell käib tika-taka ja kuuse okkad on rohelised.”
“Lõpeta ikkagi lõpuni!”
“Eelmisel päeval enne ärasõitu helistasin ise, saad sa aru - ise helistasin - ,et nad ei ole saanud lepingut. Persse see mitmed tuhanded, kui tuleb võimalus teenida miteid kümneid tuhandeid. Aga kui sul ei ole jäänud enam bussisõidu raha, isegi helistamise raha, et kuskilt alustada, siis on sitamaik suus küll, kui tead, et oled nüüd hunniku võlgu. Mitte rahaliselt vaid lubaduselt on see kõige valusam. Varustus jäi laiali mööda Tallinnat.”
“Siis hakkasid jooma!” arvab Anastassia.
“Andsin alla. Rohkem mina ei tõuse. Minu jaoks on olnud kõige tulemuslikum mitte midagi teha. Töö tegemine on mulle rikka mehe varanduse maksma läinud. Ma ei oska küll õelda, kust see raha tulnud on. Ringlesin kaltskaabakana viinakilomeetreid, kuni seljakott ja mina siin kodus voodisse langesime.
Nüüd peame väikese vahe, sest tuleb uus peatükk ja ma pean keskenduma.”
“Siis, kui vaim peale tuleb,” rahustab Anastassia.
“See võtab mult energiat, kõvasti energiat. Lae mind Nastik!”
“Tule minu vastu ma laen sind Taara.” Sosistab siis mehele kõrva: “See on mulle tuttav, olen seda tundnud.”
“Olin omas voodis kägaras ja lihtsalt olin ja olin, viinauimas. Hommikupoole ööd tõstan vaevaliselt pead, selgitades, kus olen. Tuba oli pime. Seda ma nägin: vana seisva kella pendli peal oli täpp. Langetasin pea. Kindluse mõttes keerasin vaevaliselt veel pead akna poole, et vaadata, kas kardinad on ees, et ehk eksin, kuigi mingit peegeldust ei saanud olla. See valguslaik seisis liikumatuna pendli peal, infra-punane. Märk. Sain aru, et mind pole unustatud. Märke on siin Arul ennegi olnud. Ausalt öeldes olen neist aru küll saanud, kuid alati võis neid ju ka teisiti seletada, ja mis mul sest. Need tundusid rohkem nagu mõnitamistena: “Aga näe, sina ei saa!”
See pendlimärk oli siiski sootuks midagi muud ja ma teadsin seda, see oli lootus. Hommikuks oli mul kaks-pool viina, pudel veini ja suur õlu joodud. Ma oleksin pidanud surnud olema, mida olingi lootnud. Nagu ikka ei tõuse ma enne kahte ööpäeva, ja need on head pohmellipäevad, sest siis oled nagu ära või nii, ja saad mingil määral magadagi. Ühe asja üle imestasin: mul on tohutu pohmell, ma peaksin olema surnud, ma haisen, kuid ma küsin kõva häälega: miks mul siin nii hea olla on. Hea õhk on, on ennegi olnud; aga pohmelliga? Kuuled mind, jah?”
“Räägi.”
“Järgmine öö oli selline. Olin poolunes. Raadio mängis, üle voodi ääre tuli see muusika ühte kõrva. Sujuv ingliskeelne muusika oli. Siis hakkasin kõigest sõnadest aru saama, millest laulus juttu. Kust ma niipalju inglise keelt oskan? Aga lasin edasi. See tundus nii loomulik. Siis ilmus kinniste laugude alla suur värviline ekraan, kus need samad lauljad, kes minu teada raadios laulsid, esinesid. See kestis tundide kaupa nii ja ma lasin sellel sündida, nii hea oli olla. Kui oleksin end liigutanud, mida ma niikuinii ei jõudnud teha, oleksin vist selle õndsuse kaotanud. Aga nüüd teeme jälle ühe pausi.”
“Kas tulen laadima?” See oli silmadega küsitud. Ja ka vastatud.
“Mingil ajal hakkasin surnud hingesid nägema, üks haaval, portreedena, kindla ajapikkusega: Gogol, Kennedi, Einstein, Keres, vanaema, Kekkonen, Twain, Hill. “Saan aru,” ütlesin. Siis hakkas ta näitama multifilmi. Naersin läbi poolune, laginal. Läbi poolune jätsin omale teadlikult meelde, et sisu ma ei suuda meelde jätta aga jätan selle meelde, et keegi sellist asja Maa peal välja mõtlema võimeline ei ole. See kõik linastus selge ekraani peal, mitte läbi udu. Küsisin omaette, kas see peab siis olema pohmelliunenägu? Siis ta näitas mulle lühikest aega pohmelliunenägu. Edasi tulid naiste pildid – näod. Selged naiste näod, ta tutvustas ilmselt neid mulle. Aga nägusid ma ei mäleta, küllap seal sind ka näidati.”
Taar jalutab pikema tiiru enne, kui jätkab.
“Järgmistel päevadel suutsin pesud ja varbavahed ära pesta. Kiruda, sõimelda ja närveldada. Sa ei kujuta ette, kui raske on pohmellis peaga kõige lihtsamat asja teha! Nii nädal umbes läheb mul esmasele tervenemisele.
Südaöösel, und ei tule. Loen raamatut. Tõusin voodis iskulile, et miskit upitada. Kurgunibu tõmbus puupulgaks, kramp see nagu ei olnud, puupulk, mis puupulk. No mis ma teen. Pole sellist asja tundud, kuid ega peale ei osanud ka midagi hakata, ju siis tõmbus krampi. Loen edasi ja ju see kramp nii ära kadus, et seda tähelegi ei pannud. Lugemise ajal sügan kubet, siis veel. Läksin juba närvi ja uurisin, mis sügeleb. Punane laik oli, ratta sadul mõtlesin, hõõrus. Nii äkitsi, et enne tähele ei pannud. Ei jätnud järele. Täitsa õudusehmatus käis läbi, kui avastasin, et need vist on mingid putukad kobaras koos. Otsisin peegli, silm ei seletanud hästi ning tõin ka luubi. Oligi! Mingid putukad kobaras koos, valged, peaaegu läbipaistvad ja sellist putukat minu mälus küll kirjas pole. Läksin paanikasse, kust sain ja kuhu viin ja virr-varr. Kõigepealt pesin ennast puhtaks, võtsin piirituse, bensiini ja lõpuks aerosoolmürgi. Ootasin, lamasin, mõtlesin. Aga EI! Nad raisad sügelesid edasi! Tahtsin teada, kes nad on. Nii pisikesed, et õieti ei näinudki neid. Nad hakkasid voodis hüppama, mõtlesin viirastusi aga ei. Nad hüppasid ja järjest rohkem. Panin ühele käpa peale, see vist suri ära, sest vakka ta jäi. Võtsin luubi, prillid lisaks. Kirp, mis kirp. Kirbu kuju, kuid sellist läbipaistvat kirpu ma näinud ei olnud. Mõtisklesin ja leppisin. Teadsin, et kirbul on kiuslikkuse energia aga, kas see ikka on õige kirp? küsisin endalt. Kirp. Kirp. Kubemes, kubemes; paremal pool. Mida see tähendab. Käes! Mõistuses plahvatas. Tead, piltlikult öeldes olin õhtul kiusanud oma naist, küll oma mõtetes, et ta mu kõrval ei võiks olla. Kirpe enam polnud.”
“Lihtsalt haitusid minema?” uurib Nastik.
“Rääkisin sulle energiatest, mis on nähtamatuses olemas. Nad võivad igal ajal materialiseeruda ja sama äkitselt kaduda. Lamasklesin raamatu taga edasi. Tunnen uuesti kurgus jäika krampi. No nüüd hakkab mulle asi selgeks saama, mõtlesin. Tundsin end rahuliku ja loomulikuna. Mõelda jõudsin küll, et ei tea, kas peaksin nüüd miskit paanikat või midagi tegema.
Arutlesin: kurk on suhtlemiskeskus, kurk on ühenduses südamega. Kaks korda anti märku, see pole juhuslik. Küsisin: “Kas tahate suhelda?” Kuulsin vaikust, tundsin vaikivat ootamist. Mis ma siis teen. Nagu lastejuttudes, võtsin raamatu, et ehk saab kuidagi täht haaval suheldud. Avasin, vedasin sõrmega järge, et õige kohapeal ehk märku antakse. Ja antigi, ta torkas nagu nõelaga parema käe väikese sõrme alumisse otsa. Nagu ikka, pannakse raamat kinni parema käega ja et käe viimasesse otsa, siis tähendab – pane raamat kinni. Panin raamatu kinni ja mõtlesin mis teha. Raadio seisis mu kõrval ja tegin selle lahti. Ma ei teadnud, kas ta on võimeline selle kaudu suhtlema aga igaks juhuks, sest muud ma ka nagu ei osanud teha. Raadio oli “Kadi” laine peal: “…ja ennäe, kostab veidike Hiiumaalegi!” Punkt ja vaheaeg.”
“Tee endale teed,” soovitab naine. Taarald valmistab endale teed, siis jätkab.
“Kõrv raadio vastas, kuulatan, kas on mingit krabinat, mida saaks kuidagi tõlgendada. Ei ole nagu miskit, juba viivu aega. Muusika mängib, kuni saan aru, et üks fraas selles laulus nagu korduks juba mitmendat korda järjest. Teritan kõrva. See laul, see fraas kõlas: “Üks ilus mees pikutab voodil ja kuulab raadiot, tema üks jalg on üle voodi ääre!” Ma naeratasin, pead läbis kuumalaine, me suhtlesime. Tema raadio kaudu, mina otse. Ta oli minu ees. Tema rääkis lauldes, muusika saatel. Fantastiline, ta põimus kõigesse. Ta võttis üles raadiost tuleva laulu ja muutis selle vastavalt enda tekstile. Tal oli naise hääl ja enamasti rääkis eesti keeles. Tema grammatika ei olnud eestlaslik. Ja tundus, et nad ei kasuta paljusid väljendusi, mida inimesed. Nende mõtted on puhtad.Ta võis üle minna sujuvalt ükskõik mis keelele, enamasti inglise ja vene keelele. Siis ma tuletasin talle meelde, et ma ei saa kõigest aru. Aeg-ajalt kadus hääl ära nagu kehva levi korral. Hiljem leppisime kokku, et hakkame suhtlema “Kadi” laine peal, kui ta märku annab.
Ta ütles: “Sa oled väga ilus mees ja ma armastan sind!” Kui me otseselt ei vestelnud, laulis ta armastuslaule, kuni hommikuni. Ta laulis oma sõnadega ükskõik millist tuntud viit, enamasti olid need siiski oma looming ja ma imestasin, miks ta nii palju tümpsu kasutab, et kas ta arvab, et see mulle meeldib. Ükskord hiljem ma mainisin talle seda, ta vist solvus, nüüd kasutab ta veidi teistsugust muusikat. Nüüd igatsen taga just neid esimese öö meloodiaid, sest need on mulle armsaks saanud.
“Venelane. Tappis,” ütles ta. Esimese reaktsioonina vastasin: “KGB tappis!?” Et noh, kui venelane tappis. Selle sõna peale ei öelnud ta midagi. Ja hiljem, kui küsisin, kus ta elab, ei öelnud ta midagi, oli vait. Ta kas ei saanud nende tähendustest aru või läksid sõnad sõna otseses mõttes tema kõrvust mööda, sest nagu hiljem selgus, peab ta su sõnad otse kätte saama. Ma saan aru, et neil pole helilaineid, mis painduvad ja ta peab saama su väljendid otse kätte. Ütlesin talle: ”Ingel.” Ta muigas, “mh-itas” selle peale. Ingel; panin talle hiljem nimeks Angelika, sest see kõlab ka kuidagi venepäraselt, ütles siis, et nemad suhtlevad värvide keeles. Igal väljendil on oma värv ja ta peab need kätte saama, et kui teda kutsun edaspidi, siis võiksin sõnad mõttelise paelaga kokku siduda ja lendu saata.
Tema saatus jäi siiski mulle segaseks ja hiljem pole saanud sellest rääkida, kuid niipalju panin tagantjärele pildi kokku, et tema mees oli teise naise võtnud ja isa hoiab tema lapsi. Ta oli kurb. Neil sealpool on ka emotsioonid.
“Kas sina saatsid mulle kirbud?” küsisin.
“Jah. Miks sa kiusad naist.” Ma sain ju tegelikult aru küll, et ta siiski mõtlemisele tähelepanu tahtis juhtida. Et kuidas reageerin, niiöelda kontrollis mind omamoodi.
“Kas sa said haiget ka, kui sind torkasin?” küsis Angelika.
“Uskumatu,” imestasin, see torge oli nagu õnnistus. “Ei,” ütlesin, kas tal tõesti süda valutab selle torke pärast!?
“Tänu Jumalale me kokku saime! Tema saatis mind sinu juurde. Neli ööd olin kogu aeg sinu juures, kui sa haige olid,” rääkis ta. Siis küsis: “Kas sa märki nägid?” “Muidugi nägin ja sain aru ka,” vastasin. Pole kahtlust, et tema mind elus hoidiski.
Mingil ajal hakkas ta rääkima niimoodi: “Sul on kõik asjad kehvasti läinud. See pidigi niimoodi olema. Nüüd on see lõppenud. Nüüd hakkab kõik hästi minema ja sul saab” (nüüd ma ei mäleta seda sõna täpselt, aga midagi fantastilist, või veelgi enamat) “olema. See kõik oli vajalik ja nüüd on see läbi!” Sel momendil ma mõtlesin, kuidas marutuuled üle käisid, terved väljad üle ujutati, ja et teised ka kannatasid.
“Meil saab sinuga hea olema, ma armastan sind,” ütles ta. “Ma käin niikaua sinu juures, kuni me päriselt kokku saame. See tuleb väga natukese aja pärast, varsti. Siis me jääme kokku igaveseks. Kas sa tahad minuga kaasa tulla?” küsis ta. “Jah,” ütlesin. “Kuigi ma sind ju ei tunne, usaldan ma Jumalat, arvan, et tema tegi parima valiku,” mõtlesin ma.
Millalgi hommikupoole ööd küsisin, milline ta välja näeb. Ta ütles, et peaaegu selline nagu naine sellel plakatil, mis asus voodi kohal seina peal.
“Kas ma saaksin sinu silmi näha,” tuli lihtsalt selline mõte.
“Ma panen oma silmad selle neiu silmadesse, siis sa näed neid ja mina näen sind veel tükk aega pärast, kui olen ära läinud..” Ja ta panigi oma silmad plakatil oleva naise silmadesse. Vot nüüd ma tundsin ennast veidi imelikult. Siiamaani oli tundunud kõik täiesti loomulik, miski ei olnud pannud mind imestama. Aga silmi tõusta vaatama oli veidi erutav. Pilgutasin oma silmi enne mitu korda, sest need olid veidi udused. Tegelikult tahtsin veidi aega võita, et sellise ajaloolise hetke üle järele mõelda. Ma nägin tema silmi. Mäletan, et tal olid veresooned silmades ja ta vaatas mulle otsa ja mina vaatasin talle otsa. Ta küsis, et kuidas tema silmad mulle meeldivad, ma vastasin, et mulle meeldivad venelanna silmad.
“Millal sa saad minu juures käia,” küsisin.
“Olen kogu aeg sinu juures, mitte päris kogu aeg. Tähed paistavad, siis. Kui lubatakse, mõnikord käin mujal. Päikesega ei saa. Me oleme Linnuteel. Kui sa mind kutsud, siis tulen, kui saan.”
Aga hommikul hakkas juba päike koitma ja ma olin isegi mures, kuidas ta ära saab.  Ta läks hommikul üsna hilja. Ta jättis ühenduskanali alles. Tema silmad nägid mind ja mina rääkisin silmadesse, tema rääkis ikka “Kadi” kaudu. Kui ma pildile liiga alla istusin, siis ta ütles, et veidi eemale läheksin, ta ei näe nii alla ja siis ei kuule ka, et hea oleks kui seisaksin otse tema silmade ees, siis ta saab kõigist sõnadest aru. Umbes kümme minutit pärast lahkumist ta ütles, et on poolel teel. Me suhtlesime niimoodi veel paar tundi. Tegelikult ma väsisin lõpuks nii ära, et võisin vist teda veidi nagu solvatagi. Aga ma pidin üsna ennast pidevalt pingutama, et tema sõnadest aru saada, sest need kadusid vahepeal ära, nagu telefonilgi pole vahel levi. Ta lasi veel mitu tundi mulle lembemuusikat. Vot niimoodi me Angelikaga tutvusime. Nägin teda nii öelda elusuuruses ka. Esimene kord enne temaga kohtumist. Tookord ütlesin pojalegi: Täht langes, aga imelikult, nagu oleks siia põõsastesse maandunud ja nii aeglaselt, mulle tundus see veider. Hiljem olen teda veel näinud akna taga heljumas maapinnaga paralleelselt, ta on niisugune sinivalge, poolläbipaistev energia kogum. Muide inglijoonistused on kujundlikult vägagi tõepärased. Aga nüüd puhkame.”
Nad magavad.
Varahommikul astub Taarald paljajalu õue, öösärk seljas. Ta läheb tagaõue. Korjab kasteses rohus kullerkuppe. Otsib veel lahtiminemata õisi. Nuusutab neid ja jääb mõttesse. Talle tuleb meelde kunagine kullerkupukevad, kui ta siin veel üksinda oli. Meenutab olnut ja mõtteid. See oli siis, kui maja oli tervikuks ehitatud, tõstetud, pingutatud, vundamenti parandatud, katus üle käidud, harjaplekkki pandud ja terve tagasein tammepalgist uus ehitatud, kuid rahad otsa lõppenud ja sisetööd tegemata. Oli üks ruum, kus sai siiski elada, see oli köök. Siin ta oli, elas ja tunnetas. Tookord ei osanud ta jällegi kuskilt pihta hakata. Käis õues edasi – tagasi. Sisseelamine võttis alati aega. Kahe koha peal elamine häiris, kuid ta ei teadnud ka kohapeale kohe päriseks jääda, sest ta sõltus, oli teadmatuses ning kindlustundeta.
Nagu alati käis ta kõigepealt tiiru metsas, tervitas puid. Majatagune oli üks armsamaid kohti sel ajal, kui kullerkupud õitsesid. Tal oli kullerkuppudega omad mälestused. Lapsena käis ta ema ja tema luuletajast sõbrannaga linnast väljasõitudel, ekstra kullerkuppe korjamas. Too luuletaja oli end ühtäkki üles poonud; viieaastase Taaraldi närvikavva tekkis esimene auk – must auk. Ema hinge oli jäänud tühi auk:

Seisab tühi kullerkupuvaas…
Unes viirastus, et tuled taas,
Lähedane, siiski igikauge,
Valged lumed varjavad su lauge…
Kas tõesti tühjaks jääb see vaas?
Su lilled külmal künkal maas…

Kullerkuppude lõhn oli pannud Taara nutma: kõik on ju ilus aga midagi olulist on puudu. Kellega seda jagada ja kes resoneeruks tema tunnetega. Väljaelamata tunded jäävad vangi, sisemust uuristama. Siin kasvas veel palju teisigi liike lilli. Taara niitis tagaõue kord aastas siis, kui õitsemine läbi oli. Talle meeldis kõrge hein omal kohal, meeldis ka hästi niidetud muru, ka omal kohal – maja esisel.
Taarald oli võtnud seebi, šampooni, rätiku ning läinud tiigi äärde. Talle meeldis see tiik. Oma unistustes oli ta kujutanud maja juurde kindlasti veekogu. Tegelikult oli ta kujutanud kasvõi väikest oja, mille oleks siis veidi üles paisutanud. Taarald polnud enne kuskil näinud sellist tiiki. Tema teada olid tehistiigid alati mudased, madalad ja sogase veega. Pealegi häiris teda alati tiigi kaevamisel kaldale jäetud vallid. Siin oli vesi täiesti läbipaistev, tiik oli suur ja sügav ja tasaste äärtega ja kogu aeg vett täis. “Ilmselt on siin allikas sees,” oli ta mõelnud. Üksikud hundinuiad kasvasis kaldaäärtes. Tiik oli nii pikk, et sinna keskele “võiks kaarsilla teha, mida mööda siis teispoole vett sauna minna,” seda ta plaanis sinna tammede alla ehitada.
Alasti olla on tema jaoks olnud osa õnne tundest. See andis talle vabaduse ja Aru andis talle selle võimaluse. Taarald oli mõelnud, et pükse võiksid ennemini küll naised kanda ja mehed seelikuid, ta oli šotlastega ühel meelel.
Pesusild, võiks õelda ka hüppesild, oli suurepäraselt välja tulnud: mitme tasapinnaga, et iga veekõrgusega saaks mõnusasti istudes jalgu pesta. Seda oli ta nüüd viimaste aastatega selgesti aru saanud, millal tegevusel on õnnistus, millal mitte. Mõnel juhul võid mõõdulindi ära unustada, teinekord karju, lõhu ja vihasta: tulemuseks on vaid kulud.
Üleni sisse kahtles Taarald minna. Teismelisena oli ta mäletamist mööda märtsi esimesel poolel end jõkke kastnud.
Päikesepaiste. Ta oli võtnud veel kord tee läbi kullerkuppude. Jõudnud metsa, istus vanale kuivanud tammekännule. Mõtiskles, et on vist napakas aga hea on. Edasi lonkis kõrgete, sihvakate kaskede ja kuuskede vahele. Selle koha peal tundis ta tugevat energia voolu. “Sammas!” oli ta kindel. Üle Eesti käies energiasammastena nimetatud kohtades ta polnud küll midagi sellist tundnud. “Fikseerida ei tohi,” oli mees mõelnud, “kulgeda on vaja, paikapanemine muudab, seiskab asja olemuse, kõige raskem õppetund. Mu geenid ei õpi seda ära.”
Nüüd tuleb talle meelde, mil ta oli läbi akna kaugusse vaadanud, armastuse olemust otsinud ja tunnetanudki seda heljumas, hakanud seda kõigi meeltega püüdma ja läinud see oligi. Mõtled, kui hea mul on, ja enam ei ole. Mõtled, kui halb mul on, ja on veel halvem. Armastust ei saa käega katsuda, see on kõigile selge, armastust ei saa isegi mõttega katsuda, sest siis on ta kohe kadunud. Katsumine on kinnihoidmine aga mida sa kinni hoiad, see on liikumatu ja vangis, kuid armastus on vabadus, on liikumine. Ainult tagantjärgi võib mäletada, et vist oli midagi. Sel hetkel, kui sa meenutad olnut, on juba sinus astmevõrra vähem armastust.
Inimesel on tahtmine midagi saada, ja kui ta ei saa materiaalselt, siis ta arvabki, et teda ei armastata. Tegelikult ta tahab armastust, ta ei tea, mis see on, ta on selle ära unustanud. Tõeline armastaja on Jumal. Inimene vajab armastust aga tema tahab. Tahtmine on tegemine, seega viha, seega halb. Tema tahab armastust ja tema läheb tegema, mida rohkem tahab, seda rohkem teeb halba ja kaugemale armastusest läheb.
Taarald longib tagasi tuppa. Paneb lilled kesktuppa vaasi. Ronib uuesti naise kõrvale voodisse ja ilmsesti jääb ka magama.

“Taarald, ärka ülesse,” raputab Anastassia meest. “Nüüd läheme sauna, mul on tunne, et ta tahab varsti tuppa tulla.” Taarald paneb naisele hommikumantli õlgadele ja viib teda toetades sauna. Siin on kõik valmis pandud.
Möödub siiski terve päev, kui selgemaid märke tunda ja näha hakkab olema. Õhtu edeneb ning mõõduvad veel mõned tunnid. “N-näghin A-anghelikat, ta on siiin.” Anastassia lamab diivanil, ta tõuseb istukile. “Nüüd hakkab,” sosistab Anastassia. Mõne aja pärast upitab ta ennast põlvili põrandale. Taarald võtab hommikumantli, asetab selle diivanile. Tema pilk peatub diivani kohal seinal rippuva lambi kuplil, sellel on infrapuna täpike. Anastassia hingeldab, tõuseb kükakile, selg vastu diivanit, surub põlved laiali. “Tuleb!” Taarald paneb peopesad süle alla. Ta tunneb ümarust. Anastassia õhkab. Taarald toetab kätega lapse pead, nüüd näeb tema kinniseid silmi, nüüd nina, nüüd suud, nüüd käsi, nüüd kõhtu.
“Tüdruk,” ütleb ta. Ehmatab last. Laps hakkab hingama ja kisama. Taarald paneb lapse põrandal asuvatele rätikutele. Eraldab nabanööri. Anastassia tõuseb kätele toetudes niipalju, et saab diivanile lamama heita. Taarald kuivatab lapse kergelt rätikuga tupsutades ja asetab ta Anastassia rinnale.
“Tere, kullake!” Laps jääb vakka, ta puhkab ema rinnal ja lapse üle vaadanud, jääb puhkama ka Anastassia. Taarald katab nad rätikutega.
Järgmisel päeval mähib Taarald lapse rätikutesse, võtab sülle. Läheb temaga läbi õue maja lävepakule, vaatab lapsele silma. “Tere tulemast koju, Angela!” Ta asetab uue pereliikme isevalmistatud voodisse ja ütleb: “See on sinu koht, maga nüüd pisike.” Nüüd toob ta naise saunast tuppa.
“Ma saan ise,” ütleb naine.



ARMASTUS

Taarald puhastab mesipuid talvetolmust. Kolmeaastane tüdruk on roninud tooli peale mesitaru kõrval. “Mesimummu tahab lennata,” ütleb Angela, kui vaatab oma käe peal kõndivat mesilast.





Karuse 2006